Mul on väga hea meel kompromissi üle, mille tulemusel lisas valitsus heaolu arengukavasse tegevussuuna „Jätkusuutliku sündimustaseme saavutamiseks vajalike meetmete kavandamine ja rakendamine“ ning palgalõhe vähendamiseks tehtud ettepanekud jäeti alles. On pehmelt öeldes arusaamatu, miks sündimuse osa algselt välja jäeti ja mis oli selle tagasi võidelnud ministril palgalõhe teema vastu. Eesmärk tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade ning meetmed soopõhise ebavõrdsuse vastu ei ole midagi sellist, mis teineteisele vastanduksid või veel enam – teineteist välistaksid. Erakonna Eestimaa Rohelised valimisprogrammis on punkte, mis vastavad otseselt või kaudselt kummaski osas sõnastatud eesmärkidele.
Näiteks eesmärk töötada välja laiapõhjaline tegevuskava taastetaseme sündimuse saavutamiseks. Sellisel tegevuskaval poleks mõtet, kui sealt puuduks TTT ehk tingimusteta tagatud toimetuleku poliitika. Jätkusuutlikuks võib meie sündimustase kasvada vaid juhul, kui igal perel on võimalik toimetulekuprobleeme kartmata kasvada just nii suureks nagu nad tegelikult tahavad, sõltumata sellest, kas vanemad on tööturul või äris eduetalonid või hoopis kroonilised läbikukkujad. Edu või ebaedu väljaspool koduseinu ei näita veel kellegi kvaliteeti pereinimesena. Mure elementaarse ots-otsaga toimetuleku pärast ei kuulu maailma, kuhu lapsed tahaksid sündida.
Perehüvitiste hiljutine suurendamine oli möödapääsmatu samm, aga paraku ka kulgemine sissetallatud rada mööda. Ikka seesama ennastsalgav “sihtimine”, mis annab küll tööd hulgale spetsialistidele, kuid ei taga igale lapsele elementaarset toimetulekut, mis kataks vähemalt standardkulutusi. Tänu lahutatute elatisraha määramise süsteemi hiljutisele reformile teame, et need standardkulutused ühe lapse kohta on kuni aprillikuise indekseerimiseni ametlikult 418,40 eurot kuus. Võib arvata, et indekseerimise järel tõuseb “lapsestandard” umbes 500 euroni.
Veidi kaugemas perspektiivis kui neli aastat näeme, et Eestis on kasutusel tingimusteta universaalhüvitis, mida rahvasuu ja roheliste programm kodanikupalgaks kutsuvad, ning see ei saa mingil juhul olla lapsestandardist väiksem. Loomulikult jätab see minevikku hulgaliselt regulatsioone, asjaajamist ja sellega tegelevaid töökohti, kuigi näiteks Töötukassa täielikku likvideerimist ilmselt ei maksa karta, sest ümberõpet ja karjääripöördeid toetavate meetmete järgi ei kao vajadus kuhugi.
Võimule saades soovivad rohelised 2025. aastal käivitada vähemalt kaheaastase täisuniversaalse kodanikupalga pilootprojekti ning seejärel selle järk-järgult rakendada.
Kuid miski ei takista meil kohe alustamast lastest - sellega, et lihtsustame oluliselt praegust perehüvitiste süsteemi. Esiteks peab igat last väärtustama ühtmoodi, sõltumata sellest, mitmes ta peres on. Seda ütleb otsesõnu ka roheliste valimisprogramm. Teiseks pole mõtet maksta eraldi “perekonnale” adresseeritud toetusi, sest iga hüvitis, mis tuleb pereliikmele, tuleb ju perekonnale.
Niisiis – üks ja ainus lapsetoetus. Eeldusel, et see võrdub lapsestandardiga, suudab seda katta täiendav ca 8% solidaarsusmaks (vanemahüvitisest loobumise korral piisab ka 6 protsendist). Ükskõik, kas leidub selle protsendimäära alandamiseks veel mõni täiendav rahastamisallikas / kärpekoht või mitte – eesmärk on oma hinda väärt. Ei mingit lastetute alavääristamist, nagu oli kurikuulsa nõukogudeaegse lastetusmaksuga. Maksavad kõik, kellel on maksustatavat tulu, kuid lastega peredesse tuleb see tagasi. Kolmelapselisele perele laekub 910 eurose perehüvitise asemel riigilt 1500 eurot, võrdselt 500 igale lapsele.
Eesmärk tagada oluliste perehüvitiste kaasas käimine palga- ja elukalliduse tõusuga on niimoodi ka täidetud. Lapsestandard on ju indekseeritav suurus. Eesmärk ajakohastada ja ühtlustada ühe vanemaga perede toetusmeetmete paketti aga kaotab tõenäoliselt mõtte.
Siis võime isegi teha lõpu elatisvõlglaste tootmisele, pannes lahutatud vanemate elatise täiel määral sõltuma vaid selle maksja sissetulekust. Perekonna otsene majanduslik sõltuvus temast väheneb niikuinii.
Muide, olgu siinkohal õhku visatud ka selline “programmiväline” mõte, et igal lapsel peaks olema piiratud võimalustega pangakonto alates sünnist (haldajateks üks vanematest või mõlemad), kusjuures selle juurde käiva pangakaardiga saaks teha vaid kaardimakseid ning sellel oleks vanusepiiranguga kaupade ja teenuste ostmise keeld. Mingist hetkest saab laps siis hakata seda juba ise kasutama, õppides nii varakult oma kulusid jaotama ja ka perekonna ühises eelarves osalema. Edaspidi annab täisuniversaalne kodanikupalk noorele veelgi enam majanduslikku iseseisvust oma vanematest.
See, mida Lea Danilson-Järg ütles ettepanekute mittearvestamise kohta kaasamise faasis, tõi mulle omakorda meelde ühe kahetsusväärse seiga lähiminevikust. Kui koostati arengustrateegiat “Eesti 2035”, siis osalusveebi kaudu ei jõudnud ükski ettepanek koostajate ja otsustajateni, kuigi avalik arutelu oli välja kuulutatud. Kui see üldse kedagi sisuliselt huvitaski. Aiman küll veebikeskkondade koostöövõime probleeme (ma ei tea, kui kaua osale.ee –d ei arendatud), aga see on pigem lähiaastate väljakutse kui vabandus.
