Aeg on näidata, et eestlased on lahendustele orienteeritud rahvas ning tähistada niimoodi Euroopa päeva, allkirjastades Euroopa kodanikualgatuse kodanikupalga küsimuses (https://sign.eci-ubi.eu).
Oleme juba 18 aastat olnud Euroopa Liidus ja seetõttu ei tohiks olla küsimustki, mida mõelda “9. mai tähistamise” all. See on ju Euroopa päev, millega märgitakse Euroopa ühinemisele aluse pannud “Schumani deklaratsiooni” aastapäeva. Ei muud.
Siiski, on midagi veel. Euroopa päev on valitsusvälise algatusena alates möödunud aastast ka Euroopa Liidu allkirjastamispäev (EU Sign Day). Silmas peetakse mõistagi Euroopa kodanikualgatusi. Tänavu on suurem aktsioonipäev küll laupäeval, 7. mail (nagu ka mitmed ametlikud Euroopa päeva üritused), kuid see pole esmatähtis. Pühendumine Euroopa paremat tulevikku taotlevatele ettepanekutele on konverentside, katusekontserdi jms kõrval igal juhul väärt sisu, millega täita 9. maid Eestis.
Näitame sel päeval (ning enne ja pärast), et pidevale probleemidest rääkimisele eelistavad eestlased lahendusi. Selle märgiks allkirjastame algatuse “Tingimusteta põhisissetulekud kogu ELis”. Ning võib-olla leiame 16 allkirjastamisel oleva ametliku algatuse hulgast veel midagi, mis kõnetab (vt https://europa.eu/citizens-initiative ).
Euroopa kodanikualgatusel on ametlik staatus, allkirjad on ka riigiti eristatavad ja nende õigsus kontrollitav (topeltallkirjad ei lähe läbi) ning kui algatus osutub edukaks, tekib Euroopa Komisjonil kohustus ettepanekut arvestada. Nii eristub Euroopa kodanikualgatus ja selle veebikeskkond nö populaarsetest petitsioonirakendustest (Change, Avaaz jne). Iga riigi toetusavalduste hulk on igal juhul oluline.
Hiljuti nõuti ühe petitsiooniga Mart Helme lahkumist Riigikogust, teisega tema Riigikogusse jäämist. Milles probleem oli, seda pole vist mõtet üle korrata. Kuid kas nende allkirjastajad on valmis toetama ka kodanikupalga algatust? Kui jah ning toetuseavaldusi koguneb vähemalt sama palju kui neil kahel petitsioonil kokku (üle 23 tuhande), siis julgen tõesti öelda, et oleme sisulistele lahendustele orienteeritud rahvas.
Mõelgem eelkõige (paljuräägitud!) vajadusele eestlaste iibenäitajate paranemise järele, mis pole mõeldav ilma soodsate tingimusteta. Mõelgem, et seksiäri ja “trollivabrikud” väärivad tööjõukriisi ja kokkukuivamist, kiirlaenupakkujad klientuuri kadumist – ning et need, kes raskustes inimestele taolisi “õlekõrsi” pakuvad, väärivad saatmist sinna, kuhu Ukraina sõdurid saatsid Vene sõjalaeva. Päästevest nimega kodanikupalk tagab toimetuleku ja julgustab.
Peipsitagune vägivallariik ja tema kaasatundjad pidagu Euroopa päeva milleks tahes – meie jaoks on see päev, mille sisuks peab saama ühiskonna (sealhulgas eesti ja teiste väikerahvaste) jätkusuutlikkust ja vaimset tervist tagavate lahenduste toetamine.
Kes tahab ilmtingimata kuhugi monumendi juurde lilli viia või muul moel ilmasõda meenutada, siis tehku seda õigel kuupäeval – 8. mail. Kui Tallinnas, siis soovitavalt Jüriöö pargis, mälestamaks kõiki Teises maailmasõjas hukkunud eestlasi, kusjuures väljendamata vähimatki tänulikkust võõrväelastele Eesti okupeerimiste eest. Sõjaväekalmistule ei tohiks meil vist lähipäevil asja olla.