Aastaid tagasi püüdis üks tulihingeline ja jumal teab kellele või millele lojaalne kodanikupalga vastane mulle selgeks teha, et taolise garanteeritud baaselatise tõttu kaotavad inimesed tänutunde.
Selle peale meenus mulle kohe üks Nõukogude Liidyus enne perestroikat levinud anekdoot.
Ajakirjanik uurib ühelt põlissiberlasest põhjapõdrakasvatajalt, milline oli sealkandis elu enne 1917. aasta sotsialistliku revolutsiooni.
“Oh, ärge paremi küsige,” vastab siberlane. “Külm ja nälg!”
“Aga nüüd, nõukogude võimu ajal, on asjad ju hoopis teisiti?” uurib ajakirjanik edasi.
“Muidugi!” vastab siberlane. “Külm, nälg ja sügav tänutunne!”
Noh, ma arvan, et inimesel, kes arvas, et UBI paneb inimesed tänulikkuse kaotama, oli teatud põhjusel õigus. Mitte ainult – ma isegi soovin, et tal oleks õigus. Pean tunnistama, et selline väljavaade meeldib mulle väga. Ja see poleks ilmselgelt normaalne, loomulik inimlik tänulikkus, mis kaob.
Minu seisukoht sai üksnes tuge juurde 2020. aastal – siis ilmutas end päriselus suisa õpikunäide sellisest “tänutundest”. Eestis, Euroopa Liidus!
Ühe Tallinna munitsipaallasteaia direktor valmistus tööle võtma uut õpetajat, kuid keeldus ootamatult temaga töölepingut sõlmimast. Milles asi oli? Nimelt selgus, et see uus õpetaja oli hiljuti sotsiaalmeedias Eesti peaministrile ebamugavaid küsimusi esitanud. Direktor väitis, et see ei vasta kutsestandarditele, kuid ilmselgelt tahtis ta tegelikult lihtsalt kinnitada oma lojaalsust ülemustele ehk välistada selle kahtluse alla seadmist. Peaminister oli Jüri Ratas, tollane Keskerakonna esimees ning sama erakonna käes oli ka kohalik võim Tallinnas. Õnneks tekkis sellest avalik skandaal. Kui peaminister ühemõtteliselt teatas, et asutuse juhi selline käitumine ei ole ok ja igaühel on õigus talle kui peaministrile küsimusi esitada, siis probleem lahenes ja õpetaja võeti tööle.
Kuid kui palju on samalaadseid, töökoha eest tänutunnet väljendavaid lojaalsusavaldusi, mis kunagi avalikuks ei tule? Kui palju on neid, kes vaikivad ja varjavad oma tegelikku maailmavaadet, suhtumist erinevatesse nähtustesse, inimestesse ja erakondadesse, kartes minna ülemustega vastuollu ja kaotada töö või mitte saada tööd ja langeda seeläbi vaesusesse? Kui paljud nõustuvad tegema töid, mis võivad olla vastuolus nende väärtustega või isegi kahjustada riigi julgeolekut?
Seega on tänutunde kadumise “oht”, mis pealtnäha kõlab hirmutavalt, hoopis tugev argument kodanikupalga kasuks. Mina tahan küll elada ühiskonnas, kus keegi ei pea olema kellelegi tänulik pelgalt töökoha saamise eest, kus kedagi alluvatest ei huvita, kuidas ülemused ühte või teise inimese ja nähtusse suhtuvad, millist erakonda nad toetavad või vihkavad, sest mis ka ei juhtuks – miski ei saa kahjustada ühegi üksikisiku ega tema pereliikmete elementaarset igapäevatoimetulekut ega pärssida seeläbi nende sotsiaalset aktiivsust.
Seda, mis juhtub siis, kui kellelegi ei saa “valede” arvamuste või sümpaatiate väljendamise tõttu osaks eksistentsiaalseid probleeme, pole vist raske ära arvata. Samamoodi võib aimata, keda selline perspektiiv hirmutab ehk teisisõnu – kellel on sellest midagi kaotada.
Kui mõni kodanikupalga vastane hirmutab inimesi maksukoormuse tõusuga kolossaalsele tasemele, siis olenevalt riigist võib “tõus” olla ju suuremal või vähemal määral tõsi, ent “kolossaalne tase” on suure tõenäosusega lihtsalt jama. Seda saab tõestada üksikasjalike arvutustega, mis toetuvad reaalsetele näitajatele riigi aruannetes – ja suunata diskussiooni fookus küsimusele “kas kodanikupalga eesmärgid ja eelised kaaluvad üles suuremad maksumäärad”.
Teisest küljest, kui kodanikupalga idee oponent, kellel on vähegi loogilise mõtlemise võimet, kasutab kõige traditsioonilisemat argumenti (nagu UBI kaotaks tööstiimuli), siis on teda raske kahtlustada iseenda väite tõsiselt võtmises. Noh, anna mägimatkajale päästevest selga – ja ta ei viitsi enam kõrgusi vallutada, vaid hüppab hoopis sügavasse veekogusse ja jääbki sinna, nautimaks lõputult seda tunnet, et päästevest tal uppuda ei lase, eks ole?
Samas – ma ei tea, mida te arvate, aga ma ei imestaks üldse, kui traditsioonilised argumendid, olenemata loogika olemasolust või puudumisest, on sageli vaid viigileht, mille taga varjab end tõeline hirm kaotada võim inimeste üle või seda mitte iialgi saada.