Saksamaa kodanikuraha ei ole kodanikupalk ja puudused on sellesse sisse programmeeritud


Teist aastat kehtib Saksamaal vaesusevastase meetmena kodanikuraha (Bürgergeld), mille standardsuurus oli mullu 502, tänavu aga 563 eurot. Iseenesest adekvaatse suurusega kodanikurahal on aga sisseprogrammeritud puudusi ning tegu on tingimusliku lahendusega. Seetõttu ei saa seda nimetada kodanikupalgaks, nagu Telegram.ee oma hiljutises refereeringus ekslikult tõlkis.

Bürgergeld sündis paari varasema meetme asemele, millest tuntum kandis nime Hartz IV. Toetuseskeemi küll lihtsustati – selles mõttes oli see kahtlemata samm edasi – ning kodanikuraha standardsuurus on ka adekvaatne, kuid alles jäi bürokraatlikkus ja tingimuslikkus (vajab taotlemist, suhtlust tööhõiveametkonnaga jne), millest kodanikupalga puhul ei saa mõistagi juttugi olla.

Saksamaa kodanikuraha kõige tõsisema puuduse tõttu aga võib täiesti õigus olla selle lahenduse kriitikutel, kes väidavad, et kodanikuraha küll „julgustab mitte midagi tegema“, kuid ei motiveeri tööle. Tekib küsimus, miks nii?

Nagu ikka, peitub saatan detailides, kasvõi ühesainsas. Ja selleks on inimesele makstava kodanikuraha kahanemine proportsionaalselt tema sissetulekute kasvuga. Täpsemalt on küsimus selles, mismoodi see kahanemismeetod on rakendatud, kui järsk see on.

Kui Saksamaa kodanik, kellele on ette nähtud kodanikuraha, saab brutotulu (väikesed juhutööotsad vms) üle 100 euro kuus, siis tuluvahemikus kuni 845 eurot kahandab iga järgnev 100 eurot kodanikuraha 70 kuni 80 euro võrra. Teisisõnu – teenides brutona juurde 100 eurot suureneb tema netosissetulek vaid 20 – 30 euro võrra. Maksumäärade keeles on see nagu 70-80% tulumaksumäär.

Saksamaa Kristlik-Demokraatliku Liidu esimees Friedrich Merz on ilmselt õigel teel, kui soovib kodanikuraha asemele teistsugust „põhiturvalisust“. Praegusel kujul kodanikuraha kahanemine tulude suurenedes mõjub otsekui karistusena selle eest, et teenid liiga vähe. Mis tähendab, et pingutus leida kasvõi väikeseidki tööotsi ei tasu ennast nii palju ära kui peaks. Netosissetulek küll suureneb, aga liialt vähe. Pole siis ime, et käega lüüakse. Kas täistöökoht või mitte midagi!

Kodanikupalgaga taolist probleemi tekkida ei saa. Esiteks ei vaja see taotlemist – kui miski seda üldse meenutab, siis lapse sünni registreerimine. Teiseks ei seata mingeid tingimusi kodanikupalga saamiseks, olgu siis sundsuhtlus Töötukassaga või võimuparteide sõimamisest loobumine sotsiaalmeedias. Vastupidi – umbes pooltest tööturumeetmetest ja poolest tänasest Töötukassast saab ajalugu, sest nn passiivseid tööturumeetmeid ei ole siis enam tarvis. „Valede“ seisukohtade tõttu võib ideoloogiliselt printsipiaalne või valitsevast parteist sõltuv tööandja küll ähvardada sulle ust näidata ja seega töötasust ilma jätta, kuid kodanikupalka ei saa keegi ära võtta ja seetõttu kaotab ka taoline ähvardamine oma praeguse jõu. Võib öelda, et kodanikupalk kärbib tööandja võimu.

Maksutõusu kodanikupalga kasutuselevõtt muidugi eeldab, kui just keskpanga helikopteriraha mängu ei tule (mis tundub küll ebatõenäoline). Aga esiteks ei tähenda tulumaksumäära suurenemine või uue täiendava maksu lisandumine tingimata igaühe maksukoormuse suurenemist. Näiteks järgmisest aastast on meil küll 22% tulumaksumäär, kuid maksuküüru kaotamine ja maksuvaba määra tõus 700 euroni kuus annavad tulemuseks selle, et alla 7700 euro kuus teenivatel inimestele tulumaksukoormus hoopis väheneb (26% tulumaksu korral oleks see piir olnud umbes 3033 euro kandis).

Samamoodi vähendab inimese tegelikku maksukoormust kodanikupalk – maksukoormus võrdub riigile tasutud maksud miinus riigilt saadud kodanikupalk ning see võib väheste tulude korral olla hoopis negatiivne.

Teiseks – nagu teame Kanada MINCOME eksperimendi tulemuste järgi, ei vähendanud see märgatavalt inimeste soovi töökohta omada. Tööturult jäädi kõrvale mingi eesmärgi täitmiseks, näiteks naised soovist pühenduda laste kasvatamisele, noored aga haridustee jätkamiseks. Asjaolu, et iga juurdeteenitud dollar vähendas riigi tagatud põhisissetulekut 50 sendi võrra (seega maksumarginaal 50%) ei võtnud järelikult veel töömotivatsiooni ära.

Eestis on praegu väikseim arutamisväärne kodanikupalga summa 545,52 eurot kuus. See on nn lapsestandard – ühe lapse ühe kuu standardvajaduste rahuldamiseks kuluv Eesti keskmine summa. Selle maksmise kõigile (pensionäride puhul küll ühe erilahendusega) katab ära kas 43,65% ühtlane maksuvaba osata tulumaks või 29,75% täiendav solidaarsusmaks praeguse tulumaksu kõrval. Tegelikult on need protsendid isegi väiksemad, aga mul pole ülevaadet kõigist võimalikest kokkuhoiukohtadest, mis kodanikupalga sisseviimisel tekivad.

Kui minna täiendava solidaarsusmaksu teed, siis võime öelda, et piir „võitjate“ ja „kaotajate“ vahel netosissetulekus asub 1833,68 eurose kuupalga juures, st netosissetulek suureneb võrreldes praegusega neil, kes saavad tööandjalt vähem kui 1833,68. Aga lastega perede hulgas on see piir mõistagi hoopis kõrgemal. Korrutage 545,52 pereliikmete arvuga ja siis võrrelge seda pere poolt riigile makstavate maksudega!

Osa poliitikuid armastab rääkida „lausaliste“ (kust see sõnavärjas küll pärit on?) toetuste ebamõistlikkusest ning korrutada päheõpitud valvelauseid nagu „toetusi on vaja paremini, vajaduspõhiselt sihtida“. Kuid sihtimiseks on ju vaja ka sihtijaid ning regulatsioone! Kodanikupalga puhul pole kumbagi tarvis. Vajaduspõhise sihtimise ränga töö teeb ära seesama kodanikupalga ja maksude koosmõju, millele eespool viitasin. Kui kodanikupalk on ühe euro võrra maksudest suurem, siis see tähendabki, et tegelikult toetab riik seda inimest ühe euroga.

Aga tulles korraks tagasi Saksamaa juures – miks ma väitsin, et selle suurus on adekvaatne? Sest see on enam-vähem võrdne meie „lapsestandardiga“ ning pealegi toetub realistlikele numbritele. 563 eurot on mõeldud nn sotsiaalse elatusmiinimumina, mis katab igapäevaeluks hädavajalikud kulud ning lisaks võimaldab olla sotsiaalselt aktiivne. Eesti ja Saksamaa hinnatasemed on väga lähedased, OECD andmetel on suhe vastavalt 100/108.

Eestis on küll kasutusel näitaja nimega „üheliikmelise leibkonna arvestuslik elatusmiinimum“, mida kasutatakse toimetulekutoetuse määramiseks, kuid suurus on ilmselgelt ebapiisav ja selle üks eesmärk näib lausa olevat takistada inimese sotsiaalset aktiivsust karistuseks toimetulekutoetuse vajamise eest. Millega muidu seletada, et komponendi „vaba aeg“ maksumuseks on hinnatud 4 eurot kuus? Halloo, poliitikud, kui suur on õigupoolest teie erakondade liikmemaks? Ja milline on Eesti harrastuskooride tavapärane liikmemaks, ega juhuslikult kusagil 15-20 euro kandis kuus?

Bürgergeldi samasisulise komponendi taga seisab 54,95 eurot kuus. Selline suurusjärk oleks vist realistlik meilgi.

Regelbedarf Bürgergeld 2024 - 1