Põhisissetulek: argumendid, tõendid, väljavaated


Parlamendiraamatukogu hiljutises blogipostituses antakse lühiülevaade põhisissetulekust (kodanikupalgast) koos linkidega erinevatele ressurssidele, sealhulgas Eestis allkirju koguvale rahvaalgatusele. Teiste hulgas on Euroopa Parlamendi Uuringuteenistuse ülevaade antud teemast euroliidus. See avaldati septembris 2016, kuid vähemalt Eesti meediaväljaanded pole seda kajastanud ning seda dokumenti pole ka teistesse keeltesse tõlgitud. Alljärgnev nö õhinapõhine tõlge. Kui tõlkes ja originaalis on vasturääkivusi, siis kehtib mõistagi originaal, välja arvatud lühendi BIEN taga oleva võrgustiku täisnimi, mis on originaalmaterjalis vale (tegemist on siiski maailma, mitte pelgalt Euroopa võrgustikuga).

Kokkuvõte

Automatiseerimine, digitaalrevolutsioon, globaliseerumine ja käesolev majanduskriis on viinud suurema tööpuuduse, tööhõive ebakindluse ja sotsiaalsete standardite nõrgenemiseni paljudes riikides. Suurenenud ebavõrdsuse ja vaesusega toimetulemise eesmärgil on Euroopas hakatud tähelepanu pöörama (tingimusteta) põhisissetuleku teemale. Hiljutisel esinduslikul küsitlusel pooldas põhisissetulekut 64%.

Põhisissetuleku pooldajad väidavad muu hulgas, et see avaldaks positiivset mõju haridusele ja töökohavalikutele, kuna see edendab isikuvabadust, naiste emantsipatsiooni, (sotsiaalset) õiglust ja vaesuse vähendamist. Põhisissetulekust võiks olla abi automatiseerimisest ja digitaliseerimisest saadava tulu ümberjaotamisel. Kuna põhisissetuleku kontseptsioon on lihtne ja arusaadav, võib see vahetada välja keeruka sotsiaalse kaitse süsteemi. (Tingimusteta) põhisissetuleku kriitikud ütlevad, et idee rakendamine oleks liiga kallis ja et selle rahastamine nõuaks suuremaid makse. Kõrgemad maksud ja tarbijahinnad omakorda halvendaksid vaeste olukorda. Lisaks võib tingimusteta põhisissetulek vähendada inimeste soovi töötada ja olla atraktiivne soovimatule sisserändele.

Tundub, et toimumas on järkjärguline üleminek töötuskindlustuselt sissetulekukindlustusele. Sellised ELi liikmesriigid nagu Holland ja Soome on teatanud, et nad katsetavad põhisissetulekut mikrotasandil alates 2017. aastast. Mikrokatsetuste tulemuste uurimine on peamiselt kinnitanud (tingimusteta) põhisissetuleku positiivset mõju vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisel, kuid küsimus, kuidas rahastada ja rakendada põhisissetulekut makrotasandil jääb endiselt aktuaalseks.

Mõisted

Hawthorne’i efekt: inimesed, kes on katseuuringutel osalised, muudavad või parandavad tihti oma käitumist lihtsalt sellepärast, et neid jälgitakse ja hinnatakse, mitte aga eksperimendi parameetrite või stiimulite muutumise tõttu.

Vajaduspõhised / mittevajaduspõhised toetused: Vajaduspõhised eraldised (nt töötu abiraha, invaliidsushüvitised, üüritoetused, toidutalongid) on maksed üksikisikutele ja perekondadele, kelle tulu on  allpool teatud taset. Toetuste saaja peab tõestama vajadust nende järele. Mittevajaduspõhiste toetuste maksmiseks  ei nõuta tõendeid. Need sisaldavad sageli avaliku võimu poolt pakutavaid tasuta sotsiaalteenuseid (nt põhiharidus riiklikes koolides või perekonna tervisekindlustusskeemid).

Negatiivne tulumaks: garanteeritud miinimumsissetuleku süsteem või riiklik toetus madala sissetulekuga inimestele, mis ideaalis asendab keerukat sotsiaalabibürokraatiat. Negatiivne tulumaks võimaldaks taotlejatel saada tulu lihtsalt esitades tuludeklaratsioone. Aga erinevalt neist, kes tasuvad oma maksud maksuametkonnale, saaksid abisaajad hoopis ise maksuametkonnalt raha (“negatiivsed maksud”) vastavalt sellele, kui palju madalamad on nende sissetulekud maksuvabast miinimumist.

Vaesuselõks: mehhanism, mis raskendab inimestel vaesusest pääsemist. Kui inimestel puuduvad piisavad sissetulekud või kapital vaesusest põgenemiseks, võib neil olla ka raske seda omandada ning nad satuvad iseennast võimendavasse vaesustsüklisse.

Taust

Viimastel aastatel on automatiseerimine, digitaalrevolutsioon, globaliseerumine ja käesolev majanduskriis toonud paljudes riikides kaasa tööpuuduse suurenemise,  tööhõive ebakindluse ja sotsiaalse kaitse standardite nõrgenemise. Suurenenud ebavõrdsusest ja vaesusest jagusaamiseks tehtavate jõupingutuste käigus on (tingimusteta) põhisissetuleku teema tõmmanud endale tähelepanu nii poliitikas kui ka avalikus arvamuses, nii Euroopas kui ka väljaspool. Idee põhisissetulekust igale kodanikule on ahvatlev, eriti selle lihtsuse tõttu ning seetõttu, et põhisissetulek võiks välja vahetada sotsiaalse kaitse süsteemid, mis tihtilugu on kulukad ja keerukad (lääneriikides) ning aitaks kaasa võrdsuse suurendamisele. Ühtaegu on sellega paraku seotud ka kulukuse ja otstarbekuse probleemid, lisaks tekitab küsimusi selle eetiline ja filosoofiline olemus.

Kuigi Šveits lükkas hiljuti põhisissetuleku kasutuselevõtu rahvahääletusel tagasi, on Kanada ja Holland hakanud rakendama oma esimest eksperimentaalset põhisissetuleku skeemi ning Soome on teatanud kaheaastasest katsetusest, mis algab 2017. aastal. Maailmas on ka mitmed erasponsorid ja ühisrahastajad kutsunud katseprojektidena ellu (tingimusteta) põhisissetuleku skeeme.

Põhisissetulek: määratlus, argumendid, eeldatavad mõjud

Vastavalt Philippe Van Parijse pakutud populaarsele määratlusele on põhisissetulek “sissetulek, mida poliitiline kogukond maksab kõigile oma liikmetele individuaalselt nõudmata vajaduse tõestamist või töötamist”. Seda makstakse pigem rahas kui mitterahalistes hüvedes ning valitsuse poolt, riigi kontrolli all olevatest ressurssidest. Täpset suhet SKP-sse inimese kohta või summat pole defineeritud – see sõltuks konkreetse maa riigieelarvest, sotsiaalkulutustest ja ostujõu pariteedist. Olenevalt saajate ringist, kestusest ja summast rahastatakse seda sageli kuluka sotsiaalse kaitse süsteemi (osalise) väljavahetamise ja / või käibemaksu või otseste maksude suurendamise teel.

On olemas mitut tüüpi tulukäsitlusviise ja terminoloogia võib ajada segadusse. “Tingimuseta” tähendab, et põhisissetuleku saamiseks ei ole eeltingimusi (nt piirangud omandi suurusele, varasemad sissemaksed hoolekandesüsteemi, kohustus vastutasuks töötada). “Universaalne” tähendab, et pole valikukriteeriume (nt vanus, sugu, elukoht). Neid mõisteid kasutatakse sageli üksteise asemel. Põhisissetulekut nimetatakse vahel “kodanikupalgaks” või “rahvuslikuks”, “sotsiaalseks” või “kodanike dividendiks”. ELi kontekstis nimetavad mõned asjatundjad seda “Euroopa dividendiks”. Garanteeritud miinimumtulu või miinimumsissetuleku tagamise poliitika peab silmas ülekandeid, mis tagaks minimaalse tulutaseme. Nad tuginevad sageli valikukriteeriumidele (nt ainult üksikemad kuni teatava vanuseni) või sotsiaalsetele tingimustele (nt töönõuded).

Idee maksta kõigile tingimusteta rahasumma põhineb osaliselt Ameerika Ühendriikide ühe asutaja Thomas Paine (1737-1809) ideedele. Ta kutsus üles maksma hüvitist kasutatava ühisvara algsetele “omanikele” ( kõigile), kelle vara võõrandati siis, kui maa muutus eraomandiks. Alaska Püsifondi poolt kord aastas makstav kodanike dividend peegeldab Paine’i ideed kõige paremini. [1]

Tänapäeva tehniline ja digitaalne revolutsioon ning globaliseerumine on tekitanud lõhe kogutoodangu ja töötajate teenitud sissetuleku vahel. Mõningail hinnanguil on tehniliselt võimalik automatiseerida 20 aasta jooksul veerand kuni kolmandik läänemaailma praegustest töökohtadest. See võib kaasa tuua märkimisväärse osa töötajate koondamise. Mõned teadlased väidavad seetõttu, et valitsused peaksid selle lõhe ületamiseks maksma igale kodanikule riikliku või kodanike dividendi.

Põhisissetuleku pooltargumendid

Üldiselt väidavad (tingimusteta) põhisissetuleku pooldajad, et põhimõte on lihtne ja läbipaistev. See toob kaasa vaid väikesed halduskulud ja võib kaotada vajaduse keeruka sotsiaalse kaitse süsteemi järele.  Tingimusteta põhisissetulekul on eeldatavasti positiivne mõju tööjõupakkumisele, haridusele ja töökoha valikukriteeriumidele, sest see soosib üksikisiku vabadust, naiste emantsipatsiooni ja (sotsiaalset) õiglust. Pealegi ei ole põhisissetulek üksnes tõhus maailmamajanduse šokkide ja süsteemsete riskide pehmendaja, vaid võib samuti aidata jagada ümber tulu automatiseerimisest ja digitaliseerimisest.
Tingimuslikkuse puudumine võiks ka kaotada vaesuslõksud ja aidata kaasa sotsiaalsele võrdsusele.
Nagu näitab statistika, on paljudes OECD riikides ebavõrdsus viimase 30 aasta jooksul suurenenud. [2]

Anthony B. Atkinson väidab, et tsiviliseeritud ühiskonnad peaksid tagama korraliku minimaalse sissetulekutaseme, sest neil on kohustus pakkuda sotsiaalset kaitset. Atkinsoni jaoks on oluline ka see, et miinimum on määratletud sissetuleku, mitte tarbimise mõttes.

Ugo Colombino väidab, et tüüpilised vajaduspõhised sotsiaaltoetused ei piirdu toetusesaajate häbimärgistamisega, vaid tekitavad tihtilugu kaootilisi põimumisi, mille tõttu kannatab läbipaistvus. Toetusmeetmete paljusus võib soosida pettusi ja suurendada võimalusi vigade tekkeks.

Joze Mencinger võtab arvesse ka rahalisi aspekte, väites, et universaalne põhisissetulek on majanduskriisi perioodi sotsiaalsete tagajärgede leevendajana ja kogunõudluse suurendajana palju parem kui kvantitatiivne leevendamine.[3]

Põhisissetuleku vastuargumendid

(Tingimusteta) põhisissetuleku kriitikud on kasutanud nii eetilisi, filosoofilisi kui ka ratsionaalseid argumente. Üks peamisi kriitikute argumente on see, et tingimusteta põhisissetulek on  kallis lõbu, sest selle rahastamiseks on vaja kõrgemaid makse (kui sotsiaaltoetusi vastukaaluks ei vähendata). Maksude või käibemaksu suurendamine tähendaks kõrgemaid tarbijahindu, mis mõjub halvasti eeskätt vaeste inimeste rahakotile. Lisaks sellele nõuab põhisissetuleku kehtestamine keerulisi ümberkorraldusi maksusüsteemis, sotsiaalse kaitse ja pensionisüsteemis. Lisaks võib tingimusteta põhisissetulek kaasa tuua üksikisikute jõupingutuste, motivatsiooni ja autonoomia vähenemise. Eelkõige võivad tingimusteta sissetulekuskeemid mitte ainult vähendada soovi töötada. Makromajanduslikus plaanis vähendaks see (põhisissetuleku mittesaajate) tööjõupakkumist, kuna põhisisstuleku jaoks on vaja kõrgemaid makse – see võib põhjustada varimajanduse kasvu ning soodustama maksudest kõrvalehoidmist ja maksupettusi. Skeptikud kardavad sedagi, et (tingimusteta) põhisissetulek soosib soovimatut sisserännet.[4]

Henning Meyeril on kaks lisapunkti. Ta väidab, et ei tohiks alahinnata töö sotsiaalset väärtust ja et tingimusteta põhisissetulek oleks avalike ressursside ebaefektiivne kasutamine, kuna seda tuleks maksta ka miljardäridele.

Ameerika Ühendriikide majandusnõunike nõukogu esimees Jason Furman väidab, et valitsus peab eeskätt “edendama oskusi, koolitust, tööotsinguabi ja muid tööturu institutsioone, et tagada inimeste juurdepääs töökohtadele.” Ta arvab ka, et universaalne põhisissetulek süvendaks sissetulekute ebavõrdsust, seega soovitab ta reformida olemasolevat maksu- ja toetustesüsteemi, et muuta see eesrindlikumaks. Henning Meyer väidab samuti, et inimesi tuleks tasustada töö eest (ja mitte mittetöötamise eest). Ta teeb ettepaneku, et EL peaks looma riikliku töögarantii raamistiku (nagu ELi noorte garantii).

On olemas ka vaesuse vastu võitlejaid, kellel on teatud määral kriitiline hoiak sellise tingimusteta põhisissetuleku suhtes, mis asendaks kõiki olemasolevaid sotsiaaltoetusi. On mõningaid hüvesid, mida võiks muuta universaalseks, kuid näiteks puuetega inimestel on erivajadused, mida kellelgi  teisel ​​ei ole.

Lisaks sellele väidavad mõned kriitikud, et tingimusteta põhisissetulek oleks kasu neile, kes pole seda “ära teeninud”, kuid raha ei millegi eest võib olla sotsiaalselt hävitav. Lisaks võib põhisissetulek  muuta töölisklassi poliitiliselt ja majanduslikult  ebaoluliseks.

Sotsiaalkulutused 2011
image
Inimese kohta püsihindades (2005) ja püsva ostujõu pariteedi juures (2005) USA dollarites. Allikas OECD

Kogemusi ja tõendeid valitud riikidest

Nii universaalse põhisissetuleku toetajad kui ka kriitikud tunnistavad, et nende argumentide toetuseks on vähe empiirilisi tõendeid. Siiski on paar mikrouuringut (piiratud maa-ala ja kestusega ning kohalikule tasandile keskendudes) andnud tulemusi, mis mõjuvad pooldajate vaatenurgast julgustavalt. Samas võivad need eksperimendid kätkeda “Hawthorne’i efekti”.

Põhisissetulekut on testitud USAs, Kanadas, Namiibias ja mujal. [5] Namiibias aastail 2008-2009 toimunud põhisissetulekueksperiment andis mitmeid huvitavaid tulemusi. Põhisissetulek suurendas ettevõtlust ja kodumajapidamiste ostuvõimet. Samuti vähendas see naiste sõltuvust meestest, alakaaluliste laste osakaal langes 42 protsendilt 10-le.

Ajavahemikus 1968-1980 viidi USAs läbi negatiivse tulumaksu katsetusi, mille käigus jälgiti katserühmadesse kaasatud perekondi mitme aasta jooksul. Töökäitumise osas näitasid tulemused, et üksnes 5-7 protsenti katses osalenutest vähendas oma tööaega.[6]

Aastatel 1974 – 1979. aastani katsetati Kanada Manitoba provintsi linnas Dauphinis garanteeritud aastamiinimumi (MINCOME eksperiment). Üks eesmärkidest oli analüüsida selle mõju töökäitumisele. Evelyn L. Forget osutas oma kvantitatiivses analüüsis, et ainult kaks inimrühma töötasid garanteeritud miinimumtulu tingimustes vähem: esmasünnitajad ja teismelised. Täistööajaga töötajate puhul ei täheldatud mingit mõju. Muude huvitavate leidude hulgas paistis silma, et inimesed vajasid vähem haiglaravi (eriti vaimse tervisega seotult), samuti suurenes keskkooli lõpetanud noorte osakaal, iseäranis 16-18-aastaste noormeeste hulgas. Enamus programmis osalenutest tõusis oma sissetulekutelt vaesuspiirist ülespoole.

Need mikrouuringud näitavad, et põhisissetulek avaldab positiivset mõju rahvatervisele, haridustasemele ja sotsiaalsele kaasatusele. See võib olla võti tulevikuplaanide jaoks, kuna paljudes OECD riikides on sotsiaalkulutused ülisuured. Selles kontekstis viitab Ugo Colombino USA hinnangutele: põhisissetuleku laadsete mittevajaduspõhiste maksete haldamise kulud on umbes 1-2%. Vajaduspõhiste toetuste haldamine maksab 4-5 korda rohkem. 

Käimasolevad ja tulevased põhisissetuleku katsetused

Viimase kolme aasta jooksul on mitmed riigid Euroopas ja kaugemal teatanud põhisissetuleku katsetamistest üleriigilisel või kohalikul tasandil. Eraannetajad ja massrahastajad kavandamas või rakendamas mikroprojekte USAs (Silicon Valley), Keenias, Brasiilias ja Saksamaal.

Praegu kavatseb Kanada osaliselt taaskehtestada garanteeritud miinimumsissetuleku. (Ontario provints on juba ellu kutsunud põhisissetuleku pilootprojekti. KT) Hollandis on mitmed omavalitsused teatanud kavatsusest katsetada põhisissetulekut. Omavalitsuse plaanid erinevad oma suuruse ja kestuse poolest, kuid ühine tunnus on see, et programmis osalejate ring piirdub sotsiaaltoetuste saajatega. Näiteks Utrechti linn annab kaheaastase katseaja jooksul, mis algab 2017. aastal, 250 Hollandi elanikule 960 eurot kuus.

Juunis 2016 toimunud siduval rahvahääletusel lükkas Šveits tagasi (77% vastu, 23% poolt) põhiseadusemuudatuse, millega oleks kehtestatud tingimusteta põhisissetulek aitamaks tagada elanikele korralikud elutingimused. Tagasilükkamine ei olnud kuigi üllatav, kuna nii Föderaalvalitsus kui ka parlament, samuti mõned ametiühingud ja ettevõtted soovitasid ütelda “ei”. Väljapakutud põhiseaduse artiklis ei mainitud konkreetset summat, kuid põhisissetuleku pooldajad olid pakkunud mõningaid näiteid. Nad eeldasid, et iga täiskasvanu saaks 2500 CHF kuus (umbes 2270 eurot), lastele aga oleks mõeldud 625 CHF kuus (ligikaudu 570 eurot). 2500 CHF moodustas umbes 38% Šveitsi SKP-st elaniku kohta – kriitikute jaoks oleks see olnud liialt suur kulu.

Kui Prantsusmaal arutavad rahvusassamblee ja senat praegu tingimusteta põhisissetulekut ja selle majandusliku teostatavuse uuringu läbiviimist, siis Soome on juba otsustanud põhisissetulekut katsetada. Selle eesmärk on võidelda töömotivatsiooni takistavate teguritega, lihtsustada sotsiaalse kaitse süsteemi, vähendada halduskoormust ja astuda teisigi samme, et kohandada sotsiaalpoliitikat tööturuga. Kaheaastase katsetuse kogueelarve on 20 miljonit eurot ja see algab 2017. aastal (on juba alanud – K.T). Oma esialgses raportis soovitas Soome sotsiaalkindlustusasutus Kela osalise põhisissetuleku mudelit, mitte aga tingimusteta põhisissetulekut või negatiivset tulumaksu (põhjuseks kulukus ning vajadus tervikliku sissetulekute registri järele). Kela hinnangul “konsolideeriks see mudel paljud olemasolevad toetused, mis pakuvad põhilist majanduslikku kindlust, samas kui tuludega seotud toetused jääksid suures osas muutumata”. Rahaliste piirangute tõttu keskendub osalejate valik madala sissetulekuga leibkondadele ja mõnedele spetsiifilistele rühmadele nagu vabakutselised ja pikaajalised töötud. Valimi suurus on kuni 2000 osalejat, kes saavad katseaja jooksul 550 eurot (põhisissetuleku minimaalne tase) kuni 750 eurot kuus. (Need olid tollased ideed, tegelikult saavad kõik eksperimendis osalejad 560 eurot kuus – KT)

Arutelud ja seisukohad ELi tasandil

Euroopa Liit on olnud korraldajaks või kaasrahastajaks mitmetele konverentsidele ja töötubadele peamiste sidusrühmade jaoks, kes esindavad ettevõtjaid, ametiühinguid, huvigruppe ja võrgustikke – nt Maailma põhisissetuleku võrgustik (BIEN), Tingimusteta Põhisissetulek Euroopas (UBIE), Euroopa miinimumtulu võrgustik (EMIN) või Euroopa vaesusevastase võitluse võrgustik (EAPN) – et arutada sissetulekutoetust ja põhisissetuleku skeeme.

Euroopa Komisjon toetab (riiklikke) sissetulekutoetuste poliitikat. Komisjoni andmetel hõlmab sissetulekutoetus kõiki meetmeid, mida liikmesriigid rakendavad selleks, et tagada oma kodanikele adekvaatne sissetulek erinevate toetuste kaudu. (nt töötushüvitised, pere- ja lapsetoetused, invaliidsushüvitised). Oma sotsiaalinvesteeringute paketis (SIP)  tuletab komisjon meelde, et minimaalne sissetulek peaks olema piisavalt kõrge tagamaks väärikat elu ja samal ajal motiveeriks inimesi tööle. Komisjoni hinnangul on miinimumsissetuleku skeemide peamisteks väljakutseteks piisavus, hõlmavus ja soovimatus seda kasutusele võtta.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 2013. aasta detsembris vastu seisukoha Euroopa miinimumsissetuleku ja vaesuse näitajate suhtes. EMSK seisukohade hulgas on väide, et “Euroopa miinimumsissetuleku tagamine aitab tagada majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, kaitsta üksikisiku põhiõigusi” ja “jagada jõukust ja sissetulekuid õiglaselt”. Samuti rõhutab see “kohest vajadust” piisava miinimumsissetuleku järele ELis vastava raamdirektiivi alusel ja kutsub Euroopa Komisjoni uurima võimalusi Euroopa Fondi loomiseks.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee korraldas 2014. aasta aprillis konverentsi miinimumsissetuleku süsteemide kohta kogu Euroopas ning seal arutati ka (tingimusteta) põhisissetuleku teemat. Seal tehti ettepanek kehtestada Euroopa Liidu põhisissetulek. Põhiõiguste harta, Lissaboni leping oma artikliga 2 inimväärikusest ja võrdõiguslikkusest artikliga 3 sotsiaalsest  tõrjutusest ja sotsiaalsest õiglusest ning Euroopa Liidu toimimise leping (mis sisaldab mitmeid artikleid liikmesriikide sotsiaalpoliitika koordineerimise kohta) oleks selle õiguslik raamistik. See põhisissetulek ei tähendaks tõenäoliselt võrdnet rahasummat, vaid seda arvutataks vastavalt ühe või teise riigi ostujõu pariteedile. Üleeuroopalist põhisissetulekut rahastataks kõige tõenäolisemalt riikide käibemaksust või tulevasest Euroopa maksust rahalistele tehingutele, luksuskaupadele ning süsinikdioksiidi emissioonitasust.

Joze Mencingeri sõnul on ELi tasandi üldine põhisissetulek realistlik ainult siis, kui on täidetud mõningad eeltingimused, näiteks fiskaalse liidu loomine, ühtsete maksumäärade kehtestamine ning maksutulude jaotamine ELi kodanikele.[7]

Euroopa Parlament kutsus näiteks 2010. aasta resolutsioonis kehtestama kogu ELis miinimumsissetulek, et aidata inimestel vaesusest välja pääseda. (Vajaduspõhine) minimaalne sissetulek oleks abiks tööpuuduse korral ning juhul, kui pension ei taga väärikat elu.

Kohtumisel üleeuroopaliste minimaalse sissetuleku skeemide asjus, mille korraldas 2015. aasta oktoobris tööhõive- ja sotsiaalkomisjon (EMPL), arutasid sidusrühmad 2016. aasta tegevuskava ning kutsusid muu hulgas kehtestama miinimumsissetuleku raamdirektiivi.

EMPL saatis 2016. aasta juunis Euroopa Komisjonile suuliseks vastamiseks küsimuse üleeuroopalise minimaalse sissetuleku asjus. Muu hulgas küsitakse seda, kuidas Euroopa Komisjon määratleb “piisavat sissetulekut” ning millal hakkab komisjon hindama miinimumsissetuleku skeeme ELis, edendama võrdlusuuringuid ja parimaid tavasid.

Väljavaade

Käesolevas ülevaates esitletud mikrouuringud on üldiselt kinnitanud (tingimusteta) põhisissetuleku positiivseid mõjusid vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamisele. Samas jäävad õhku küsimused selle kohta, kuidas põhisissetuleku summat õiglaselt arvutada, kuidas seda rahastada ning kuidas rakendada seda makrotasandil.

Põhisissetuleku teema on saanud populaarseks ka Euroopa avalikkuse jaoks. 2016. aasta aprillis läbi viidud esinduslikul küsitlusel põhisissetuleku kohta, kus osales 10 000 küsitletut üle Euroopa Liidu, ütles 64%, et nad hääletaksid selle idee poolt, 24% olid vastu ja 12% jäid erapooletuks. Idee on kõige populaarsem Hispaanias (71%) ja Itaalias (69%). Vastased avaldasid kartust, et inimesed lõpetaksid töötamise (43%), et põhisissetulek meelitaks sisserändajaid (34%), et see ei ole jõukohane (32%) ja et ainult abivajajad peaksid abi saama (32%). Toetajad arvasid, et mure vähenemine  põhivajaduste rahuldamise võimaluste pärast (40%) ja võrdsemad võimalused (31%) on kõige veenvamad pooltargumendid. Huvitav kombel ütles vaid 4% vastanutest, et nad lõpetaksid töötamise, kui nad saaksid põhisissetulekut. Lisaks ütles 7%, et nad vähendaksid oma tööaega, 7% aga, et nad otsiksid teist tööd.

Nagu näitasid negatiivsete tulemustega rahvahääletus Šveitsis ja küsitlused, on kulukuse argument põhisissetuleku vastase silmis kõige veenvam. Seetõttu on sellised eksperdid nagu Philippe Van Parijs pakkunud välja, et riiklik tingimusteta põhisissetulek ei peaks olema suurem kui 15% või 20% SKTst elaniku kohta (kui vajaduspõhised toetused alles jäävad).

2016. aasta septembris arutab Euroopa Parlament – mida toetavad kõik peamised poliitilised rühmitused – uut resolutsiooni sotsiaalse kaasatuse, vaesuse ja miinimumsissetuleku kavade kohta ELis ning tõenäoliselt võtab selle vastu. Trendid näitavad, et seniselt  töötuskindlustuselt liigutakse järk-järgult  sissetulekukindlustuse suunas.

Peamised viited

Atkinson, Anthony: Basic Income: Ethics, Statistics and Economics, Oxford: Nuffield College, 2011.
Colombino, Ugo: Is unconditional basic income a viable alternative to other social welfare measures?, IZA World of Labor 2015: 128, veebruar 2015.
Flowers, Andrew: What would happen if we just gave people money?, 25. aprill 2016.
Mencinger, Joze: The revenue side of a universal basic income in the EU and Euro area, Danube:
Law and Economics Review 6:3 (2015), lk. 159-174
Van Parijs, Philippe: Basic Income: A simple and powerful idea for the twenty-first century, Politics & Society; 32:1 (2004), lk. 7-38.

Märkused

[1] Alaska on läänemaailmas ainus teadaolev näide ümberjagamispoliitikast, mida võib pidada tingimusteta põhisissetuleku analoogiks. 1976. aastal kutsus Alaska osariik ellu Püsifondi – riikliku ettevõtte, mis võtab vähemalt 25% naftatransiidist saadavatest tuludest. Iga Alaska püsielanik võib taotleda aastadividendi. 2015. aastal oli see $2072,20 dollarit
[2] Hea ülevaate saamiseks poolt- ja vastuargumentidest vt Colombino, Van Parijs ja Atkinson.
[3] Joze Mencinger, lk. 161
[4] Poolt ja vastuargumendid: vt Colombino, Van Parijs ja Atkinson.
[5] Teiste põhisissetulekueksperimentide ja pilootprojektide kohta Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas loe Chandra Pasma (2014) and Christopher Blattman et al. (2012).
[6] Ülevaate Ameerika Ühendriikide eksperimentidest on teinud Karl Widerquist: A failure to communicate: What (if anything) can we learn from the negative income tax experiments?, Journal of Socio-Economics 34:1 (2005), pp. 49-81.
[7] Joze Mencinger, lk. 163.