Swedbank analüüsis kodanikupalga ideed Baltimaade kontekstis


Swedbank avaldas hiljaaegu raporti Läänemere regiooni konkurentsivõime kohta üldpealkirjaga “Südantsoojendav kasv on vilets vabandus reformide edasilükkamiseks”. Eraldi käsitleti kodanikupalka (selles töös – universaalne põhisissetulek, Universal Basic Income ehk UBI) ning selle kehtestamise võimalikkust ja võimalusi Eestis, Lätis ja Leedus. Autori hinnangul ei ole praegu kodanikupalk Baltimaadele jõukohane, kuid mõned selle elemendid võiksid tõsta inimeste sotsiaalset kaasatust ning tõsta sotsiaalse kaitse efektiivsust.

Kommenteerimist vajab viimane lõik, mis näeb võimaliku ja vähemkuluka alternatiivina negatiivset tulumaksu. Tegelikult on negatiivne tulumaks vaid tehniline ja ilmselt haldusmahukam, kuid ümberjagamismehhanismina samaväärne. 1000 eurone maksuvaba tulu ning 40% maksumäär annavad negatiivse tulumaksu süsteemi korral nii riigile kui ka tema alamale sama tulemuse mis 400 eurone maksuvaba kodanikupalk ja 40% maksumäär selle katteks. Negatiivse tulumaksu abil peaks aga olema mugavam teha arvutusi ja töötada välja kodanikupalga mudelit.

Ent olgu seegi öeldud, et tingimusteta põhisissetuleku ideed on esimest korda käsitlenud mitte Thomas More, vaid  Thomas Paine 1795. aastal ilmunud raamatus Agrarian Justice.

Tõlge saaks kindlasti parem olla, parandamiseks on ettepanekud teretulnud!

Raporti originaali väljavõte – sissejuhatus ja kodanikupalga peatükk

UBI – utoopia või kiireloomuline vajadus?

Autor: Laura Galdikienė

16. sajandi kirjanik Thomas More, USA vabariiklasest president Richard Nixon ja ettevõtja Mark Zuckerberg – mis on neil ühist? Esmapilgul mitte just palju, kuid asja põhjalikumalt uurides avastad, et nad kõik pooldasid (või pooldavad) põhisissetulekut ehk tingimusteta rahamakset kõigile riigi kodanikele või elanikele. See idee, mida Thomas More esimesena väljendas ja mida Richard Nixon USAs 1968. aastal oleks äärepealt rakendanud, on viimasel ajal kasvatanud populaarsust kogu maailmas. Idee peegeldub hästi ka ELi valijate hulgas – kogu ELi hõlmavas uuringus toetas 2016. aastal ideed 64% vastanutest, Soome aga alustas käesoleva aasta jooksul selle rakendamise katsetamist. Universaalse põhisissetuleku (UBI) üle peetavad arutelud on hoogu saamas ka Baltimaades. Siin me selgitame UBI plusse ja miinuseid ning proovime hinnata, kas Balti riigid seda endale võimaldada saaksid.

Hirmust ja rahulolematusest tingitud revolutsioon

Hiljutist huvi kasvu UBI vastu on toitnud suurenev hirm töökohtade kadumise pärast automatiseerimise ja globaliseerumise tõttu, samuti arenenud riikides kasvav ebavõrdsus sissetulekutes ja eduvõimalustes.  Suurenev rahulolematus inimeste hulgas, kes on automatiseerumise ja globaliseerumise tõttu kaotajad, samuti majandusliku ebakindluse ja puuduliku koormatusega silmitsi seisva uut tüüpi sotsiaalse klassi – prekariaadi esiletõus kujutavad endast märkimisväärset ohtu poliitilisele stabiilsusele ja demokraatlikele väärtustele, mida on näidanud hiljutised valimised USA, Ühendkuningriigis ja mõnes teises ELi riigis. UBI pooldajad väidavad, et sissetulekuturvalisuse suurendamine selle meetme abil võiks olla nende probleemide võimalik lahendus, mis aitaks tasandada valijate rahulolematust ning ei kallutaks neid populiste toetama.

Siiski kõneleb UBI kasuks muidki argumente, mis on seotud olemasolevate sotsiaaltoetuste süsteemide ebaefektiivsusega. Murettekitav on see, et vajaduspõhised sotsiaaltoetused kahandavad inimeste motivatsiooni töötada ja seega avaldavad negatiivset mõju tööturule, majandusarengule ja riigi rahandusele. Motivatsiooni vähendab see, et inimesed kaotavad suurema osa hüvedest, kui nad tööle asuvad.

Näiteks kui inimene läks 2015. aastal madalapalgalisele tööle, siis andis see töötasu, maksude ja seniste toetuste kombinatsioonis samasuguse efekti, nagu oleks tema tuludest võetud maksudeks üle 80% (Lätis ja Leedus) või umbes 63% (Eestis). Lisaks sellele on sotsiaalkindlustussüsteemide liitumine tihti koormav ja aeganõudev ning toetustingimusi võib sageli pidada alandavateks. Olemasolevad sotsiaalse kaitse süsteemid tunduvad olevat vananenud, need ei vasta enam kaasaegse tööturu nõudmistele, mida iseloomustab “haltuuratööde” ja füüsilisest isikust ettevõtjate kasvav populaarsus, mistõttu ei pruugi see olla tõhus nende suhtes, kes vajavad toetusi.

Mõned väidavad ka, et praegused keerulised sotsiaalkaitsesüsteemid on loonud bürokraatide armee, mis raiskab maksumaksjate raha mittetootvale tegevusele, samas kui lihtsad UBI maksed kõigile kõrvaldaksid vajadust bürokraatide järele ümberjagamisprotsessis. Seda argumenti on kuulda ka Balti riikides. Andmed aga näitavad, et Baltikumi sotsiaalkulutuste administreerimiskulud on suhteliselt väikesed – Lätis ja Eestis on need 1,2-1,4% ja Leedus 2,1% sotsiaalkaitse kogukuludest ning jäävad allapoole ELi keskmist. Siiski on Leedu sotsiaaltoetuste haldamisel vähem efektiivne kui teised kaks Balti riiki – 2015. aastal kulutas Leedu sotsiaaltoetuskavade haldamiseks 46,7 eurot elaniku kohta, võrreldes 26 euroga Lätis ja 27,6 euroga Eestis. See võib olla seotud asjaoluga, et Leedul on mõnevõrra suurem osakaal sotsiaaltoetustel, mida kontrollitakse ja see võib süsteemi keerulisemaks muuta.

UBI-põhine süsteem oleks tõenäoliselt lihtsam, usaldusväärsem ja kättesaadavam kui praegused sotsiaalkaitsesüsteemid. UBI pooldajad väidavad, et see avaldaks ka tööturule positiivset mõju tööpuuduse- ja vaesuselõksu vähendamise kaudu, sest kui toetused teatud sissetulekukünnise juures ei kaoks, siis ärgitab see rohkem inimesi tööle. UBI tagaks suurema sissetulekuturvalisuse ja seega saaksid inimesed aktiivsemalt osaleda tegevuses, mis ei anna kiiret rahalist kasu, nagu näiteks ettevõtte käivitamine, ümberõpe ja hariduse omandamine – see on väga oluline positiivne aspekt ajastul, mil digiteerimine ja automatiseerimine tähendab töötajate oskusnõuete kiiret muutmist.

Utoopia, mis praktikas ei tööta?

Kuid UBI eeldatav positiivne mõju tööturule ja majandusele põhineb suures osas pigem soovimises, mitte karmidel faktidel. Kuna on väga vähe juhtumeid, kus UBI (või midagi sarnast) on päriselus kehtestatud, on ka vähe teadmisi selle kohta, kuidas see mõjuks abisaaja töökäitumisele. Selle idee vastased väidavad, et garanteeritud sissetulek vähendaks tööstiimuleid ja avaldaks seega negatiivset mõju tööturule ja majandusele ning kahjustaks lõpuks UBI enda rahastamist. Sellist võimaliku mõju ei saa välistada – Calnitsky ja Latner (2017) uuringud näitasid, et põhisissetuleku eksperiment MINCOME, mis viidi läbi Kanadas Dauphinis , vähendas aastail 1975-1977 tööturul osalemist 11,3 protsendipunkti võrra.

Kuid samas uuringus leiti, et tööturult lahkumise stiimulid olid suuresti seotud muude teguritega kui pelgalt vaba aja maksimeerimine, näiteks piiratud võimalused tööd saada, osalemine hoolekandetöös, puue, vanadus, haigus või hariduse omandamine. Seega on tõenäoline, et väljaspool turgu kindlustatud põhivajadustega muutuksid inimesed tööhõive ja töötingimuste suhtes valivamaks ning eelistaksid tõenäoliselt perega rohkem aega veeta, osaleda tasustamata hoolekandetöös või heategevuses. See ei pruugi pikas perspektiivis olla majandusele tingimata halb. Calnitsky ja Latner (2017, lk 20) ​​väidavad, et “need alternatiivsed tegevused võivad olla sotsiaalselt väga produktiivsed ja võivad parandada meie kollektiivset heaolu, kuigi need heaoluallikad ei ole tulustatistikaga hästi jälgitavad.”

Teine argument, mille UBI vastased on esitanud, on see, et kõigile võrdsed rahaeraldised muudavad süsteemi väga regressiivseks, sest suuremate toetusevajadustega inimesed, näiteks vaesed, puudega inimesed või töötud, saavad sama suurt toetust kui need, kes vajavad vähem toetust või ei vaja üldse ning see aitaks kaasa ebavõrdsuse suurenemisele. UBI maksustamine teiste sissetulekutega võib leevendada mõnda neist probleemidest; kuid samas õõnestada idee lihtsuse aspekti. Guy Standing, majandusteadlane ja UBI juhtiv eestkõneleja väidab, et kuna UBI peaks olema iga inimese õigus, tuleks maksustada vaid tulu, mis sellele lisandub. Lisaks väidab ta, et see summa peaks olema võlausaldajate või maksuameti nõudest või trahvidest vaba.

Vastased väljendavad ka muret, et sotsiaaltoetuste ja pensionide lahtisidumine tasutud maksudest võib vähendada stiimulit maksude maksmiseks, suurendada seega varimajandust ja soodustada maksudest kõrvalehoidmist. Balti riigid ei pea selle argumendi heakskiitmiseks tõendeid pikalt otsima – nõukogude loosung “igaühelt vastavalt tema võimele, igaühele vastavalt tema vajadustele” ei toiminud praktikas väga hästi. Seega võib maksude tasumise stiimulite vähendamise oht olla sellise süsteemi tõsine puudus ja võib lõpuks kahjustada selle rahastamist.

Mõnede arvates näeb UBI idee paberil hea väljai, kuid praktikas on seda väga raske rakendada. UBI süsteemi väljakujundamine eeldaks radikaalsete otsuste langetamist, mille tagasipööramine oleks kulukas ja selles protsessis ei näi olevat parimaid lahendusi. Kõigepealt, kes võiksid olla UBI saajad – kas konkreetse riigi kodanikud või kõik elanikud? Teise variandi korral võib tekkida muresid sotsiaalse migratsiooni ohjeldamisega, mis omakorda võib olla vastuolus EL inimeste vaba liikumise põhimõttega.

Teiseks, kas UBI tuleks jagada kõigile võrdselt või peaks see sõltuma vanusest (nt lastele vähem, vanadele rohkem)? Kui suur peaks see olema? Mõned isegi seavad kahtluse alla kontseptsiooni “põhivajadused”, mida UBI peaks hõlmama. See kontseptsioon võib aja jooksul oluliselt areneda ning avaldada seetõttu survet ka suuremaks rahastamiseks. Kas UBI-d tuleks maksustada või mitte? Kas kõik sotsiaalabiprogrammid tuleks täielikult UBI-ga asendada või kas piiratud töövõimega inimestele, nt puuetega või vanadele, peaks olema ette nähtud lisatoetusi? Viimatinimetatud valik tähendaks vastuolu õhukese riigi ja kulude kokkuhoiu eesmärgiga.

Peale selle, kuidas UBI maksed aja jooksul arenevad? Kas UBI peaks olema automaatselt seotud mõne ametliku näitajaga, nt inflatsioon, keskmine kasutatav tulu või keskmine palk? Või kas selle suurust peaksid regulaarselt otsustama poliitikud? Viimatinimetatud valiku korral saaks UBI-st poliitikute tööriist, mida oleks võimalik populistlikul viisil kasutada ja mida rakendataks rahaliselt jätkusuutmatute otsuste tegemisel. Need küsimused võivad tunduda tehnilised, kuid selle meetme edukus sõltub nendest üksikasjadest ning poliitilise kokkuleppe saavutamine nende üle ei oleks lihtne.

UBI oleks praeguste kulutustasemetega võrreldes madal

Kuid isegi kui kokkulepe saavutatakse, võib selle meetme taskukohasus ikkagi olla problemaatiline, eriti Balti riikides, kus sotsiaalse kaitse eelarved on tavaliselt suhteliselt väikesed.

Seega, kasutades 2015. aasta andmeid (Eesti kohta – 2014) valitsemissektori sotsiaalse kaitse kulutuste kohta, korraldame lihtsa mõtteeksperimendi ja püüame hinnata, kui suur võiks olla eelarveneutraalne UBI kolmes Balti riigis.

Teeme arvutusi järgmise kahe alternatiivi kohta:

  1. Kõik valitsuse kulutused sotsiaalkaitsele (kulutused vanaduspensionile, toitjakaotushüvitistele, perele ja lastele, töötutoetustele, eluasemetoetustele, sotsiaalse tõrjutuse vastu jt) asendatakse UBI-ga, mida makstakse kõigile elanikele.
  2. Kõik sotsiaalse kaitsega valitsemissektori kulutused (välja arvatud vanaduspensioniga seotud kulutused) asendatakse UBI-ga, mida makstakse kõikidele alla 63-aastastele elanikele (ligikaudne keskmine pensionoea algus Balti riikides). Vanuritel on õigus vanaduspensionidele.

Iga alternatiivi puhul arvutame UBI suuruse kahe stsenaariumi jaoks:

  1. UBI makstakse kõigile elanikele võrdsetes summas ja
  2. kuni 16-aastased lapsed saavad 50% UBI-st ja ülejäänud (16-62-aastased alternatiivis 1 ning 16+ aastased alternatiivis 2) saavad 100% UBIst. Vaesusriski piiriks on 50% võrdsustatud mediaantulust ühele inimesele. Eeldame, et UBI püütaks kasutusele võtta ilma maksutulusid muutmata.

baltic_sea_region_report_2017_ubi_scen

Näeme, et kui kõik riigi sotsiaalse kaitse kulutused jagataks võrdselt kogu elanikkonnale, annaks see igakuise UBI makse ainult 117-166 eurot, mis vastab 48-55% –le vaesusriski piirist. On ebatõenäoline, et eakad aktsepteeriksid sellist ümberjaotamist, sest nende UBI oleks vähem kui pool vanaduspensionist. Kui jagataks ainult pensionidega seotud kulutusi pensionieast nooremate elanike vahel, siis oleksif UBI igakuised maksed alla 100 euro. Lätis oleks see summa ainult 55 eurot – umbes viiendik vaesusriski piirist (vt graafik eespool).

Kui maksta alla 16-aastastele ainult pool UBI-st, siis suurendab see mingil määral makseid 16-aastastele ja vanematele – mõlema alternatiivi puhul 9-12% – kuid UBI jääb siiski oluliselt alla vaesuspiiri. See näitab, et praeguste sotsiaalkindlustuse eelarvetega oleks UBI sotsiaalselt ja poliitiliselt mõistlikul tasemel võimatu.

UBI kehtestamine vaesuspiiril ja selle maksmine kõigile elanikele võrdsetes summades eeldaks praeguse sotsiaalkaitse eelarve kahekordistamist Lätis ja Eestis ning suurendamist 82% võrra Leedus. Selle tulemusena suurenesid sotsiaalkulutused kõigis kolmes riigis 20-25% ni SKPst ja oleks ELi keskmisest kõrgem, mis oli 2015. aastal 19,2%.

UBI eelarve suurendamisel tekib eelarveauk. Kui me eeldame, et seda rahastatakse üksnes maksutulust, peaks maksutulu sõltuvalt riigist tõusma umbes 30-40% võrra. Sellisel juhul oleks maksutulude osatähtsus SKT-s Leedus ligikaudu ELi keskmine, Lätis ja Eestis aga kõrgem. Võimalik, et see tõus peaks olema suuremgi, kuna maksude tõus mõjutab majandust märkimisväärselt.

baltic_sea_region_report_2017_ubi_maksud

Paremini toimiva sotsiaalkindlustussüsteemi suunas

Nagu näitavad lihtsustatud arvutused, on keeruline sotsiaalkindlustussüsteem Balti riikides täiesti tavalise põhituluga asendamatu. Rääkimata sellest, et UBI on endiselt tundmatu maa ja vaja on rohkem katseid, et näha, kuidas see mõjutab saaja stiimuleid ja käitumist.

Siiski võiks olemasoleva sotsiaalkindlustussüsteemi  lihtsustamiseks ja tõhususe parandamiseks kasutada mõnda põhisissetuleku mudeli osa. Valitsused saaksid olemasolevaid hüvesid paremini kättesaadavaks muuta, kõrvaldades ebavajalikud tingimused ja vajaduspõhisused, et jõuda süsteemist väljapoole jäävate inimesteni. See võiks samuti aidata vähendada halduskulusid. Toetuste järkjärguline kaotamine vähendaks tööpuuduse lõksu ja suurendaks töötute tööturule sisenemise stiimuleid.

Et üleminek põhisissetulekule toimuks järk-järgult ja kulude kasv oleks võimalikult väiksem, võiksid valitsused täiskasvanutele mõeldud UBI rakendamise asemel kaaluda “osalist” põhisissetulekut, mis oleks kohaldatav ainult uute kaaskodanike suhtes. Leedu on astunud samme selles suunas, asendades täiendava mittemaksustatava tulu ühekordsete rahaliste hüvitistega kõigile lastele, arvestamata pereliikmete sissetulekut. Alustuseks võiks ehk sobida põhisissetulek või lihtsalt ühekordne makse noortele täiskasvanutele, mis avardaks ka vaesemate noorte mängumaad. Kuid maksed ainult noortele võivad kohata vanemate kaaskodanike vastuseisu.

Veel üks alternatiiv UBI-le on negatiivne tulumaks, kus inimesed, kes teenivad alla teatud summa, saavad riigilt hoopis lisatasu, mitte ei maksa riigile. See süsteem oleks tõenäoliselt fiskaalselt vähem nõudlik kui UBI ja ei suurendaks sissetulekute ebavõrdsust, kuid samal ajal oleks tal samu eeliseid nagu põhisissetulekul. Sellegipoolest oleks nii sellel kui ka teistel mainitud meetmetel oma ressursimahukus ja võimalikud kõrvalmõjud; seega tuleks neid eraldi kaaluda, samuti eraldi hinnata nende taskukohasust.