Tsitaat: ettevõtja Andrei Korobeinik innovatsioonist, sealhulgas põhisissetulekust kui bürokraatia kärpijast


Ajaleht Stolitsa usutles IT-ettevõtjat Andrei Korobeinikut, kes tõstis esile põhisissetuleku ehk kodanikupalga rolli bürokraatia kärpimisel, mille tulemusel muutub riik palju läbipaistvamaks ja lihtsamaks. Vaata artiklit “Андрей Коробейник: проблемы Эстонской Республики – в отсутствии долгосрочной стратегии” (Eesti Vabariigi probleemid seisnevad pikaajalise strateegia puudumises).

– Te olete innovatsiooni ja IT-tehnoloogia valdkonna spetsialist. Kuidas võib majandus teie arvates uuenduste rakendamisel muutuda? Milliseid muudatusi on vaja ja millistes valdkondades?

– Kui me räägime pikaajalisest arengust, siis 2030. aastaks on Euroopas pooled töökohad asendatud automaatikaga, kuid see ei tähenda, et pooled inimesed kaotavad oma töö – nad lihtsalt tegelevad millegi muuga. See toob kaasa tööviljakuse kasvu ja need riigid, kus kõik on hästi, võtavad kasutusele universaalse põhisissetuleku, mis tagab mugava elatustaseme. Millised on selle tagajärjed? Sellel teemal on erinevaid arvamusi: kas see muutub inimestele arengustiimuliks või vastupidi – võtab motivatsiooni ära? Kuid maailmas läbi viidud vähesed katsetused näitavad, et tulemused on üsna positiivsed. Näiteks USA-s on olemas ka indiaanlaste reservaate, kus kasiinod on lubatud. Need maksavad reservaadielanikele dividende. Tundub, et nad saavad justkui palka ilma tööta. Kuid teisest küljest saavad nad selle raha abil paremat haridust, paremaid töökohti ja jõuavad elus rohkem edasi kui teiste reservaatide elanikud. See tähendab, et nad võiksid ju töötamisest loobuda ja sellele vaatamata hästi elada, kuid ometi pole nende motivatsioon kuhugi kadunud.

Samuti on positiivne, et selle universaalse põhisissetuleku maksmine (vastavalt Eesti standarditele võib see täna olla 1000-1500 eurot kuus) hoiab palju kokku bürokraatia arvelt. Teil ei ole vaja välja selgitada, kellele millist toetust või pensioni maksta, kellele anda milliseid soodustusi – ja selle tulemusel muutub riik palju läbipaistvamaks ja lihtsamaks. See on positiivne tegur. Mis edasi – pole teada. On olemas selline asi nagu singulaarsuse punkt. Kui me kujutame ette progressidiagrammi, siis kasvab joon järk-järgult ülespoole, kuni mingil hetkel on see peaaegu püstloodis. Ja siis umbes 2050. aasta jaanuarist veebruarini võib juhtuda rohkem kui kogu inimkonna varasemal ajaloos kokku. Nii et on võimatu teha prognoosida nii kauge tuleviku kohta.