Üleskutse kodanikupalga viivitamatuks rakendamiseks pandeemia ajal


Koroonapandeemia on kogu maailmas selgelt näidanud vajadust püsivate meetmete järele, mis aitaksid ära hoida mitte ainult inimeste vaesumise, vaid ka taoliste ootamatute kriiside halvimad majanduslikud tagajärjed, mis võivad olla piisavalt tõsised, et kujuneda ülemaailmseks julgeolekuprobleemiks. Üheks ennetavaks meetmeks on tingimusteta põhisissetulek, mida Eestis rahvapäraselt kodanikupalgaks kutsutakse.

Aeg on loobuda kõverate teede ja bürokraatlike lahenduste otsingust juriidiliste kehade kunstlikuks elushoidmiseks. Selle asemel tuleb asuda viivitamata kaitsma inimest, mis on moraalselt ainuvõimalik valik. Kutsume valitsust otsima võimalusi, kuidas Eesti saaks tingimusteta põhisissetulekut hädaolukorras iseseisvalt ja operatiivselt rakendada. Sügisel tagasi lükatud uuringualgatuse materjalidest võib abi olla, kuid nüüd pole rahulikuks analüüsiks ega mingiteks piirkondlikeks katsetusteks enam aega.

Ühtaegu kutsume nii presidenti, riigikogulasi kui ka valitsust, samuti Eesti saadikuid Euroopa Parlamendis väljendama avalikult toetust üleskutsetele kehtestada (hädaolukorra) põhisissetulek üle kogu Euroopa Liidu ja/või luua seda toetav EL finantsinstrument. Euroopa põhisissetulekuliikumiste võrgustiku UBIE petitsioon keskkonnas wemove.eu on veidi enam kui nädalaga kogunud üle 130 tuhande toetusavalduse üle Euroopa Liidu.

Ameeriklased näitasid esimesena, et mõistavad olukorra tõsidust. USA Kongressis heaks kiidetud abipakett on ettevaatlik, ent siiski julge samm arvestades ühiskonnas levinud eelarvamusi. Tervitame USA, Suurbritannia ja teiste riikide juba rakendatud või kavandatavaid põhisissetuleku-laadseid meetmeid lootuses, et nii Brüsselis kui ka Kadriorus ja Toompeal nähakse neis julgustavat pretsedenti.

Mõistagi täname aktiivseid kaaskodanikke, kes Clara Pope-Sutherlandi eestvedamisel oma 30. märtsi avalikus kirjas presidendi, valitsuse ja Terviseameti poole rõhutasid muu hulgas vajadust kodanikupalga kehtestamiseks. Samas oleme väga pettunud, et seda pidas kajastamisväärseks vaid Kanal2/Postimees TV “Reporter” ja kirja sisuga pole võimalik tutvuda ühegi asjakohase ametiasutuse dokumendiregistris. Me ei tea, kas kodanikupalga suurust ka pöördumises välja pakuti, kuid videolõigus mainitud tuhat eurot kuus on vaieldav nagu iga teinegi. Seetõttu ei pakuta konkreetseid numbreid ka üheski petitsioonis. Põhisissetuleku eestkõnelejate üldine seisukoht on, et see peaks katma vähemalt hädavajalikud elamiskulud, võimaldama elada tagasihoidlikult, ent väärikalt ja olla aktiivne ühiskonnaliige.

Kui tagada inimestele niisugune igakuine püsiv, muudest tuludest sõltumatu sissetulek, siis aitab see ka paljudel, eeskätt elutähtsaid tooteid ja teenuseid pakkuvatel ettevõtetel taolised kriisid üle elada ilma riigi otsese toeta. Üksikisikule makstav raha suundub tarbimise teel niikuinii ettevõtlusse, palgata sundpuhkuse korral kaob üksnes töötasu, mitte aga kogu sissetulek, kuna põhivajadusi kattev riiklik elatis jääb alles. Seega tundub väga vähetõenäoline, et kodanikupalga kehtides vajaksid riigi tuge ka need äriühingud ja muud organisatsioonid, kes on kriisi tõttu sunnitud oma tegevuse ajutiselt peatama, sealhulgas igasuguse palgamaksmise lõpetama. Pole vist tarvis mainidagi, kui tähtis on see üksikisikutele “niisama jagatud” raha väikeettevõtjate, FIEde ja vabakutseliste jaoks.

Kriisi iseloomu arvestades tundub isegi kohatu küsida, kas maksta põhisissetulekut ainult kodanikele või kõigile seaduslikele elanikele. Vaieldamatult peab (pikas perspektiivis) vältima selle idee rakendamist viisil, mis muudaks Eesti (ja kogu Euroopa Liidu) heaoluturismi magnetiks ning seeläbi lisaks kõigele muule moonutaks ka demograafilist pilti põliselanike kahjuks. Kuid on ilmselge, et praeguses olukorras ei saa riik kedagi oma asukatest jätta saatuse hooleks. Ja piirid on kinni.

Kujutlegem ühiskonda kümmekonna inimesena paadis, milles on ka paar “sihitud” päästerõngast (“tegelikele vajajatele”). Ja nüüd kujutame ette, et nende kahe päästerõnga asemel kannab iga reisija päästevesti sõltumata oma ujumisoskusest või suutlikkusest veepinnal püsida. Kummal juhul käitutakse õigesti, elusid ohtu seadmata? See peaks olema ütlematagi selge.