Kodanikupalga eestkõnelejad hoiduvad meelega igasuguste numbrite väljakäimisest. Tarvitseb kellelgi vaid seda teha – ja kohe leidub vähemalt kaks inimest vähemalt kolme arvamusega sellest, miks see number ei ole piisav või realistlik. Nii on aktivistide endi leeris, mis siis veel rääkida laiemast avalikkusest.
See, et Šveitsis räägiti 2016. aasta referendumi eel 2500 frangist kuus täiskasvanule ja 625 frangist lastele, oli referendumi tulemustele pigem karuteene. Inimesed hääletasid enda arvates mitte lihtsalt idee kui sellise, vaid pakutud numbrite poolt või vastu, ehkki küsimus puudutas ainult kodanikupalga kui sellise juurutamist.
Mingi seisukoht võiks ju kodanikupalga eestkõnelejatel siiski olla. Ei, mitte “üks ja ainuõige” number või alus, mille järgi see number arvutada. Pigem erinevad variandid, mille hulgast valida ning mis toetuksid mõnele konkreetsele näitajale, see tähendab ei oleks lihtsalt emotsioonipõhised (“selline summa oleks hea”).
Kindlasti peaks sealjuures silmas pidama seda, et põhisissetuleku eestkõnelejad pakuvad orientiiriks vaesusriski piiri (nn suhtelise vaesuse piir), leides, et kodanikupalk peaks sellest ülevalpool olema. Aga isegi kui see tundub õigustatult ebarealistlik, tuleb punase joonena näha absoluutse vaesuse piiri, sest sellest allpool oleks kodanikupalga määr lihtsalt nonsenss.
Maksude (võimaliku tõstmise) kohta ütlen vaid niipalju, et kodanikupalga saaja tulumaksukoormus eurodes võrdub riigile tasutud maksud miinus kodanikupalk. Mis tähendab, et olgu tulumaksumäär nii suur kui tahes – tänu kodanikupalgale ei küüni tegelik maksukoormus eales nii suureks nagu see maksumäär ning väikeste tulude korral muutub ta hoopis negatiivseks.
Niisiis, milliseid variante oleks mõtet kaaluda?
- Üheliikmelise leibkonna arvestuslik elatusmiinimum ehk absoluutse vaesuse piir (sõltumata vanusest)
- 2019: 221,36 EUR kuus
- Üheliikmelise leibkonna arvestuslik elatusmiinimum korrutatult n arvuga
- näiteks 1,5*221,36=332,04
- Ühe lapse ülalpidamiskulud vastavalt uuringu „Lapse vajaduspõhise miinimumelatise analüüs“ lõpparuandele (kõigile sõltumata vanusest)
- 343 EUR kuus (veebruar 2020)
- Vaesusriski piir täiskasvanule, ühe lapse ülalpidamiskulud (p. 2) kuni 16-aastastele
- 526,17 EUR (2018) / 343 EUR
- Ostujõu poolest Euroopa Liidu riikide keskmisele vaesusriski piirile vastav summa täiskasvanule, p. 2 alaealisele
- 655,81 EUR (2018) / 343 EUR
- Alaealise kodanikupalk on pool täiskasvanu omast ning võrdub vähemalt ühe lapse ülalpidamiskuludega (p 2)
- 686 EUR / 343 EUR
- Võrdne ühe kinnipeetava vangistuskuludega, millest on lahutatud personalikulud (alaealisele p. 2)
- 1028 EUR kuus (2019) / 343 EUR
- Euroopa Liidu kõige ostujõulisemale vaesusriski piirile (Luksemburg) ostujõult võrdväärne summa täiskasvanule, p. 2 alaealisele
- 1290,51 EUR (2018) / 343 EUR
Kolm esimest on kõige lihtsamad valikud. Andmed on olemas vastavalt Statistikaametis ning uuringus.
Väärika elu võimalikkus absoluutse vaesuse piiril on siiski üsna teoreetiline (ebaproportsionaalselt palju aega ja energiat võib kuluda odavpakkumiste otsingule ja muudele kokkuhoiumeetmetele). Kodanikupalga eesmärk on aga tagada väärikas elu ning võimalus olla sotsiaalselt aktiivne.
Korrutatult n-ga, kui n>1, oleks väärikas elu paremini tagatud, aga kui suur peaks olema n?
Igal juhul tähedaks aga esimene ning ilmselt ka teine variant stabiilset ostujõudu, kuna absoluutne vaesusepiir sõltub teatud toodete ja teenuste hinnatasemest. Küllap ka kolmas, sest siingi on aluseks kaupade ja teenuste hinnatase.
Niisiis – ühe lapse ülalpidamiskulud kuus. Isegi kui see summa maksta kõigile sõltumata vanusest, teeniks selline kodanikupalk ka püsilahendusena suuremal või vähemal määral Eesti riigi üht põhiseaduslikku eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine läbi aegade. Kui laste elementaarsetele ülalpidamiskuludele on kate taagatud ning ise ka päris nälga ei jää (veidi enam kui 1,5 elatusmiinimumi), siis see vähendab hirmusid, mis seni on lasterikkast perest unistajatele päitsed pähe pannud. Siis võib ka keskmine sünnitaja nooreneda, mis omakorda tähendab vähem terviseriske lastele.
Teiseks annab see lisavõimalusi sotsiaalsüsteemi ümberkorraldamiseks ning seeläbi teatud ühiskonnareostusest vabanemiseks. Kas on sel juhul enam õigustatud elatise maksmise nõue lahusvanematele, mis üksnes rikub abielulahutajate närve ja sunnib ametnikke nende erimeelsustega tegelema ja “rongaisasid” jahtima, lastest terveid isiksusi kasvatada aga ei aita? Muidugi tuleb tasuda vanad võlad, aga kui kodanikupalga kehtides enam võlakoorem ei suurene, siis seda lihtsam on ka vanade võlgade kustutamine.
Uuringu lõpparuandes pakutud summa on hea orientiir, millest saame lähtuda juhul, kui rakendame põhimõtet, et kodanikupalk peab igal juhul katma lapse ülalpidamiskulud.
Vaesusriski piir on mugav ning õigupoolest ainuke universaalsusele pretendeeriv standard, mida kodanikupalga eestkõnelejad üle ilma tunnistavad. Ainus asi, mis seda “universaalsust” rikub, on see, et tegemist on suurusega, mis sõltub muudest asjaoludest kui elukallidus – eelkõige rahva üldisest elatustasemest ning erinevas suuruses sissetulekute jaotuse ühtlusest. Seega kui lähtuda sellisest standardist kõigis EL riikides, on tulemuseks mitte üksnes erinevas suuruses, vaid ka erineva ostujõuga kodanikupalgad.
Euroopa Liidu keskmine vaesusriski piir – õigemini sellele ostujõu poolest võrdväärne summa – see oleks arvestatav standard üleeuroopalise kodanikupalga kehtestamisel, kuigi sel juhul jääks kodanikupalk EL jõukamal poolel allapoole suhtelise vaesuse piiri, Rumeenias ja Bulgaarias aga ületaks märgatavalt, ehkki oleks kõikjal ostujõult võrdväärne, st võimaldaks samapalju ja samal hulgal hüvesid.
Luksemburgi vaesusriski piirile võrdväärse ostujõuga kodanikupalk omakorda jääks igal juhul ka teistes riikides sellest piirist ülespoole, kuid oleks madalama elatustasemega riikidele vaevalt jõukohane. Rumeenia näitajatele vastav summa võib omakorda tekitada küsimuse, kas see üldse ületab näiteks Luksemburgi või Taani absoluutse vaesuse piiri.
Kui aga toetuda eeskätt emotsioonidele (õiglustundele) ning ühtaegu mingitele reaalsetele näitajatele, siis sobib kindlasti mõelda ka nii, et kui riik kulutab nii palju sarimõrvalile, röövlile või pedofiilile (1977 EUR, ilma personalikuludeta 1028 EUR kuus), siis on ebaeetiline nõuda ausalt kodanikult, et ta iseenda ja oma laste ellujäämise eest ise hoolitseks. Halvimal juhul on raskustes inimene motiveeritud enda ellujäämise eest nii hästi hoolitsema, et satub ise vanglasse. Eks siingi võib mängu tulla jõukohasuse probleem. Lisaks tundub tõenäoline, et vangistuskulude hulgas on teisigi sundkulutusi peale personalikulude. Samas on näiteks majandusõpikute autor Jaak Roosaare pakkunud karantiiniaja kodanikupalga suuruseks 1000 EUR kuus, mis on samas suurusjärgus.
