Vaktsiin tühistamiskultuuri vastu ja mitte ainult


Mina saan hakkama! Ma ei karda ühtki tööd ja võtan heameelega vastu erinevaid väljakutseid! Nii kiitles hiljaaegu enesekindlalt üks daam, kes õpetas meedia vahendusel seksuaalse ahistamise ohvreid elama.

Võib oletada, et samasugune hakkaja oli kakskümmend aastat tagasi ka 17-aastane Virginia Roberts. Isa abil leitud töö viis ta omakorda kokku inimestega, kel perekonnanimedeks Maxwell ja Epstein ning ta võttis nende pakutud uue väljakutse õhinal vastu. Mida see endast kujutas, sellest on meedias üksjagu kirjutatud.

Kujutagem nüüd ette, et juba tollal, aastal 2000 oleks USA-s kehtinud kodanikupalk. Kas oleks see tütarlaps siis üldse vajanud sedagi töökohta, mille isa aitas tal hankida? Oleks selle asemel ehk pühendunud hoopis õppimisele ning seetõttu paljustki ilma jäänud. Näiteks kohtumistest prints Andrew’ga

Kas ka printsi elulugu oleks millegi võrra vaesem, ei oska öelda. Küll pole keeruline aimata, mis ühendab seda seksiorjuse lugu, Aivar Mäele süüks pandud ahistamisepisoode, juhtumit, kus lasteaiaõpetaja Kadri Tennosaar oleks sõnavabaduse kasutamise tõttu äärepealt töötuks jäänud, Varro Vooglaiu võitlust valitsusväliste organisatsioonide riikliku rahastamise vastu ning raadiomees Alari Kivisaare vastast petitsiooni ja muid katseid juurutada Eestiski ameerikalikku “tühistamiskultuuri”. Rääkimata juba koroonapandeemiast oma pealesunnitud karantiiniga.

Need on elavad näited kodanikupalga vajalikkusest ning oleksid seda isegi täiel määral väljamõeldisena. See on kaugeltki mitte lõplik loetelu asjadest, mille vastu vajab ühiskond ja iga selle üksikliige vastupanuvõimet. See poleks võimalik ilma tingimusteta baaselatiseta, mis lubab inimesel oma eluga tagasihoidlikult, ent väärikalt ja kellestki teisest sõltumata toime tulla.

Ma ei mäletagi aastat, mil elu ise poleks meile kandikul selliseid näiteid ette tassinud. Tänavune on muidugi erijuhtum, sest koroonakriisi kõrval kahvatub kõik muu. Petitsioone ja muid pöördumisi, mis kutsuvad kriisile vastama kodanikupalgaga, ei jõua ükski hing kokku lugeda. Maailmas on õnneks ka riike, kus on aru saadud, et tagatud baaselatis on ilmselt parim, kui mitte ainumõeldav lahendus, mis aitab ühiskonnal selliseid kriise inimlikult üle elada, leevendades nende majanduslikku mõju üksikisikutele. Euroopas aitab ehk ülejäänutel, sealhulgas Eestil selle mõistmiseni jõuda uus ametlik Euroopa kodanikualgatus, mille allkirjakampaania algab 25. septembril ning kestab aasta aega.

Koroonakriisil ma pikemalt ei peatuks, vaid heidaks pilgu kandiku ülejäänud sisule. Esile tuleb kodanikupalga rolli päästevestina, mis hoiab ära inimese hirmu vaesusesse uppumise ees, tagades sel moel talle suveräänsuse, reaalse valikuvabaduse ja sõnavabaduse, vabaduse säilitada eneseväärikus ning öelda “ei”, kaitstuse sotsiaalse surma eest. Ning hoiab koos kodanikega pinnal ka nende organisatsioone.

Tühistamiskultuur. Kahtlane, kas kodanikupalgaga üldse saabki midagi taolist tekkida. Pigem sureb see uusmakartism oma tänasel kodumaal USAs ise välja, kui kriisiaja leevenduseks mõeldud 1200 dollarilistest ülekannetest igale kodanikule peaks saama reegel. Mis puutub kurikuulsasse petitsiooni Alari Kivisaare lahtikangutamiseks raadiost Sky Plus, siis kodanikupalga kehtides saavutaksid taolised kangutajad oma eesmärgi äärmisel juhul vaid osaliselt. Kui sedagi. Inimene võidakse mõne huvirühma survel ju vallandada, kuid tema täieliku “tühistamise” katsed jooksutab kodanikupalk lihtsalt liiva. Tee või tina, kasvata tiritamme või põleta autosid – ei lähe teine silla alla nälga surema! Selle asemel saab ta lõputult aega endale uue väljundi otsimiseks. Tema sotsiaalne surm on välistatud (mis on ka kodanikupalga üks eesmärke). Nii võib ta õigusega öelda: “Mu suul ei ole sulgejat!” ning kui võimalik uus tööandja ütleb: “Võtan su tööle, aga …”, siis kergitada kaabut ning sulgeda väärikalt väljastpoolt uks.

Tööandja suukorvistajana. Õnneks ei sulgunud uks lasteaednik Kadri Tennosaare ees. Uskudes siiralt, et Eestis on sõnavabadus, julges ta avalikult esitada peaministrile küsimusi haridus- ja noorteameti peadirektori Ulla Ilissoni hiigelpalga asjus, misjärel lasteaia direktor ei tahtnud teda esialgu varem lubatud tööle võtta, kuna selline tegevus ei vastavat kutsestandardile. Hiljem siiski võttis. Millest tuli tema esialgne reaktsioon, võime vaid oletada. Nagu sedagi, mis oleks olnud meedia vaikimise korral.

Võib-olla juhtis direktorit hirm – äkki tõlgendatakse selle inimese töölevõtmist demonstratiivse ebalojaalsusena ja ta ise sunnitakse lahkuma ning vähemalt mõneks ajaks töövõtjana paaria staatusesse? Linnas on ju võimul erakond, kuhu kuulub ka peaminister ning kõrgepalgalise ametijuhi tööle võtnud haridusminister. Kui nii, siis kas see direktor oleks samasugust hirmu tundnud ja samamoodi käitunud ka kodanikupalga kehtides? Pigem vist mitte – vaesusesse uppumist ärahoidva päästevestina tugevdanuks kodanikupalk igal juhul tema selgroogu. Kadri Tennosaare omast rääkimata. Antud juhul aga  võis direktori peamine julgustaja olla peaminister Jüri Ratas oma selge sõnumiga: küsimuste esitamise tõttu inimest tööst ilma jätta ei ole OK.

Ahistamine ja töökiusamine. Siinkohal polegi tähtis, kas Aivar Mäe on tegelikult ka mõnes sellises episoodis süüdi või on skandaal fabritseeritud ja põhjus kusagil mujal. Nii või teisiti on teema üleskerkimine taas üks hea ajend mõtlemaks kodanikupalgast kui inimese võimestajast, mille toimel tööandja ja töövõtja lakkavad olemast tugevam ja nõrgem pool tööturul. Õpetussõnad stiilis “pole midagi lihtsamat kui enda eest seismine ja midagi arusaamatumat kui enda töökohast kinni hoidmine” ei tundugi siis enam nii elukauged kui praegu. Küllap leiab see hoiak siis arvestataval hulgal järgijaid. Mis omakorda peaks distsiplineerima tööandjaid.

“Sest mis saanuks hullu juhtuda kui oleks vastu hakanud? Töökoha kaotus on kahtlemata suur tragöödia /—/. Aga eneseväärikus, kas sellele saab panna külge hinnasildi!?” küsis Ylle Tampere Delfi Naistekas ja kuulutas: homme algab maailm uuesti! Nonoh…. Isegi kui Jumal meid kõiki ühtmoodi armastab, peitub saatan detailides. Kellele millal saabub see homme, mil maailm uuesti algab? Aasta, paari, viie pärast või hiljem? Ja kaua see praegune Töötukassast saadav toetus õigupoolest kestabki?

Lihtne on kujutleda, et meil valitsevad endiselt “sotsialismi viljastavad tingimused”, kus mõttetuid töökohti oli jalaga segada, õigus tööle tagatud ja selle õiguse mittekasutamine karistatav,  ning öelda: “Kui kaotad töö, mine võta uus! Näiteks see seal vasakul, kolmandal riiulil…”. Ajad on paraku ammu teised ja töökohtadega läheb veelgi kitsamaks, inimene aga on iseenda ja oma perekonna suhtes vastutustundlik, kusjuures praegustes oludes just pahatihti oma eneseväärikuse hinnaga. Kodanikupalgaga on asjad mõistagi teisiti. Kuna see võimaldab otsida maailma uut algust kasvõi hauani, andes “õiguse läbi kukkuda”, eks siis väljendub ka vastutustundlikkus enese ja pereliikmete suhtes teistmoodi kui seni.

Seksiäri. Vaadates veel kord tagasi Virginia Robertsi juhtumile – kas pole sümptomaatiline, et ta suutis seksiorjusest väljuda alles siis, kui oli leidnud oma tulevase mehe, kes siis ilmselt pakkus ka majanduslikku tuge? Kodanikupalk aga andnuks talle piisavalt majanduslikku iseseisvust, et lahkuda otsemaid, kui tööelu ebameeldiva pöörde võttis. Püsivalt tagatud baaselatis loob olukorra, kus inimene pole sunnitud ellujäämise nimel haarama esimese ettejuhtuva õlekõrre järele või taluma ebameeldivat (töö)suhet. Tal on reaalne valikuvabadus. Seetõttu olen endiselt arvamusel, et esimene hõbekuul tulistatakse kodanikupalga eestkõnelejate suunas just intiimteenuste vahendajate ridadest.

Kodanikuühenduste tegevustoetuseta jätmine. Ehkki mitmel põhjusel tekib küsimus, kas Varro Vooglaid pole juhtumisi libedal teel, kui seisab selle eest, et riik või omavalitsused lõpetaksid valitsusväliste organisatsioonide tegevuse rahalise toetamise, võib kodanikupalga idee tema võitlust pigem õigustada ja toetada. Tõesti – vabatahtlikkuse alusel tegutsevat organisatsiooni hoiavad elus ikkagi inimesed, kes on mingi eesmärgi nimel ühinenud. Nii võib õigusega küsida, et kui kõigile liikmetele on kodanikupalga näol tagatud elatis, mis võimaldab inimesel väärikalt toime tulla ning olla sotsiaalselt aktiivne, siis miks peaks riik või omavalitsus seda organisatsiooni veel täiendavalt toetama ja mida hullu saaks sel juhul juhtuda, kui see rahastamisallikas ära langeb? Tegutsetakse ju vabatahtlikkuse alusel, mida kodanikupalk pealegi soosib, võimaldades inimesel kasvõi täielikult vabatahtlikule tööle pühenduda ilma sissetulekut kaotamata. Mis tähendab, et mõnel juhul võib vajadus palgaliste töötajate järele sootuks kaduda. Igal juhul eeldame, et kui liikmed on oma organisatsiooni tegevusest huvitatud, siis on nad ka valmis vajadusel maksma protsendi või paar oma sissetulekust liikmemaksuks, kodanikupalk aga tagab omakorda selle laekumise stabiilsuse.

Kui panete tähele, siis on siin teatav analoogia kodanikupalga eeldatava rolliga karantiiniajal – seda makstes toetab riik majandust üksikisikute kaudu, kuna inimesed hoiavad oma tarbimisega töös seda osa ettevõtlusest, mis pakub igapäevaeluks hädavajalikke tooteid ja teenuseid, ülejäänutel aga ei kaasne pealesunnitud pausiga mingeid tööjõukulusid, sest kõigi töötajate elementaarne  toimetulek on tagatud. 

Tõsi, siin on üks suur “aga”, mille tõttu tasub kodanikuühenduste rahastamise lõpetamise ideesse suhtuda ettevaatlikult. Nimelt pole meie valitsusvälised organisatsioonid üksnes maailmaparandajate ning kõikvõimalike õiguste ja väärtuste kaitsjate rühmitused, vaid ka märkimisväärne osa meie rahvuskultuuri vundamendist. Õnneks annab hiljutine uudis laulu- ja tantsupeoseaduse ettevalmistamise kohta lootust, et isegi kui tulevikus loobutakse valitsusväliste organisatsioonide rahastamisest riigi või KOV eelarvest, siis ei avalda see mingit mõju laulupeoliikumisele, millele saab osaks hoopis paremaks ja stabiilsemaks muudetud rahastamise süsteem. Ka kodanikupalk peaks omalt poolt soosima laulurahva kaasalöömist laulupeoprotsessis, aga see on juba omaette teema.