Kodanikupalga katserühm ilma heliloojateta


Paar aastakest kirjaniku- ja kunstnikupalka on näidanud, et see töötab soovitud suunas. Seda saanud loovisikud pole jalgu seinale visanud, vaid võtnud viimase sellest loomerahust, mida loovisiku palk pakub. Vabana sundusest palgaorjuse rutiini järele on nad saanud olla rohkem nemad ise kui eales varem ning loonud rahvuskultuurile olulisi teoseid.

Kirjaniku- ja kunstnikupalga saajaid on naljaga pooleks kutsutud ka kodanikupalga katserühmaks. Miks mitte – kodanikupalk täidab sisuliselt samu funktsioone, lihtsalt kõigi jaoks. Loovisiku palk annab selle saajale võimaluse rahulikult ja argirutiinist sõltumatult toimetada oma loominguga, et see ühel hetkel panna endale nime tegema ja tulu tooma, kodanikupalk annab aga kõigile aega paanikavabaks, ilma vaesumishirmu ja huupi rabelemiseta töö- ja eneseotsinguks (sealhulgas loominguks), et jõuda lõpuks eneseteostuseni, mis tõotab midagi enamat kui lihtsalt peost suhu elamist.

Selle taustal pole ime, kui näiteks rahvaalgatus kodanikupalga teostatavuse ja mõju uurimiseks Eestis kellelegi veider tundub. Küsimuses “mida siin enam uurida, kõik on niigi selge” on omamoodi iva. Kirjaniku- ja kunstnikupalk on juba kinnitanud meie usku, et tagatud tingimusteta elatis kui niisugune soosib loometööd. Jääb vaid võtta kokku mujal maailmas juba toimunud eksperimentide tulemused ning oodata rahulikult ära 2020. aasta, kui valmib täielik kokkuvõte Soome perustulo katsetusest. Ja ongi mõjuanalüüs koostatud nigu niuhti, või kuidas?

Oh, oleks see ometi nii lihtne! Küllap oleks elu lill, kui puuduksid erinevused riikide palga- ja hinnatasemes, sisemajanduse koguproduktis ning milles iganes veel. Loovisiku palgast rääkides aga tuleb arvestada veel mõningate detailidega ja teadagi, kes neis peitub.

Esiteks on kirjaniku- ja kunstnikupalk sama suur kui üle-eelmise aasta keskmine palk ja netosumma vähemalt kaks korda suurem kui oleks praegu Eestis võimalik kodanikupalk. Kodanikupalga puhul saame heal juhul rääkida suurusjärgust 400 eurot kuus aastal 2019. Võin muidugi eksida, aga kui head kaasmaalased uuringualgatuse Toompeale allkirjastavad, siis on lootust teada saada, kuidas asjad tegelikult on. 1000 allkirja on selleks vaja.

Teiseks makstakse kirjaniku- ja kunstnikupalka praeguse maksusüsteemi raames. Kodanikupalk eeldaks ilmselt selle muutmist ja kui toimub eksperiment, siis ideaalis peaksid ka katseisikud elama nii, nagu kehtiks kodanikupalk päriselt, st katsetataks “täispaketti”, kuhu kuulub ka kodanikupalka toetav maksusüsteem.

Kolmandaks ei kvalifitseeru kirjaniku- ja kunstnikupalga saajaks iga kirjanik või kunstnik, vaid need, kellel on mingeid saavutusi juba ette näidata. Selleks konkureeritakse, žürii vaatab taotlused läbi ja teeb valiku. Kodanikupalga ideega oleks see süsteem enam-vähem kooskõlas siis, kui kirjaniku- ja kunstnikupalka saaksid kõik nende loomeliitude liikmed. Mõistagi ei saaks ta sel juhul küündida üle miinimumpalga, kuid peaks siiski tagama väärika, ehkki tagasihoidliku elu. Tõsi, loomerahu jääb tagamata neile, kes alles plaanivad loovisiku radu tõsiselt tallama hakata ning pühenduda loomingule, mille abil end tõestada. Sellist probleemi pole omakorda kodanikupalgaga. Selle pakutav nn sotsiaalne rahu hõlmab ka sedasama loomerahu.

Ja neljandaks ei saa ma ikkagi üle ega ümber tõsiasjast, et loovisiku palk ei hõlma kõiki valdkondi. Heliloojapalk näiteks eksisteerib vaid seriaali “Viimane võmm” ühes osas.

“Loovisiku palk tuuakse suure vabakutseliste arvuga valdkondadesse,  need on kirjandus ja kunst. Nimetatud valdkondade loomeprotsesse toetab riik institutsionaalsete toetuste kaudu vähem,” selgitab kultuuriministeeriumi veebileht. Järelikult peaksime sellest aru saama nii, et heliloomingu valdkonnas on vabakutseliste arv liiga väike ning heliloojate loomeprotsessid on riigi institutsionaalsete toetuste kaudu piisavalt tagatud?

Kui nii, siis kas heliloojatele on sel moel tagatud seesama loomerahu, mida tõstetakse esile kirjaniku- ja kunstnikupalga puhul? Või tahate öelda, et seda pole heliloomingus vajagi?

Kultuuriministeeriumi asemel otsiksin hoopis võimalusi, kuidas asendada osa senistest riigi toetustest heliloojapalgaga. Siin väljenduvad, muide, ilmselged paralleelid kodanikupalga ideega. Kodanikele tingimusteta makstav elatis on lisaks kõigele muule mõeldud asendama suuremat osa sotsiaaltoetustest, tegema lõpu nii toetuste paljususele, süsteemi keerukusele kui ka selle haldamiseks vajalikule bürokraatiale. Kodanikupalka (veel) pole, ent kuna loovisiku palk on, siis las siis olla vähemalt sellelgi samalaadne kaugem eesmärk oma valdkondades. Mõistagi ka heliloojaid kaasates – tegutsevaid ning võimaluse korral tärkavaidki.