Nüüd ei saa küll ükski ajakirjanik Vikerraadio saates Rahva teenrid enam öelda, et poliitikud üksnes võimendavad sümboolseid teemasid üle, pidades tuliseid vaidlusi asjus, mis meie elu kuidagiviisi ei mõjuta, sisulisi visioone oma valijate elujärje parandamiseks aga ei paku. Niimoodi kiruti 15. juuni saates, kuid juba kolm päeva hiljem otsustas Riigikogu juhatus võtta menetlusse kollektiivse pöördumise “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis” ning edastada see sotsiaalkomisjonile, kellel on kolm kuud aega, et sellega seoses mingi otsus langetada.
Rahvaesindajad saavad nüüd vaata et enneolematu võimaluse näidata, et neile läheb ka tegelikult korda oma kodanike heaolu, eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimine ning kaugem tulevik kui 2023, et nad julgevad ka raskete teemadega rinda pista. Tõsi, hetkel on küsimus mitte kodanikupalga kehtestamises, vaid selle kehtestamise võimalikkuse ja võimaluste uuringu ellukutsumises. Kuid eks ole seegi juba näitaja.
Kui uuring tõepoolest ellu kutsutakse, siis võib julgelt öelda, et Toompeal on au sees põhimõte “üheksa korda mõõda” ning positiivne hoiak, et enne mingite halbade protsesside pöördumatuks kuulutamist tuleb uurida iga võimalust nende protsesside ümberpööramiseks või vähemalt peatamiseks. Eelkõige pean silmas rahvastikuprotsesse, olgu siis tegemist eesti rahvuskehandit ähvardava kahanemisspiraaliga või külade tühjenemisega.
Kui keegi nüüd veel väidab, et see on samasugune mugavusteema nagu hiljutine liputüli, siis tahaks seda inimest tõesti oma silmaga näha veendumaks, et ta tegelikult ka olemas on.
Ent millega on ikkagi tegemist, kui me räägime kodanikupalga uuringust?
Piltlikult öeldes võetakse luubi alla (Eesti) elu võimalikkus päästevestiga. Tundub, et ükski muu kujund ei iseloomusta kodanikupalka tabavamalt. Päästevest ei lase sul ära uppuda, kuid ei uju sinu eest. Ongi kõik öeldud.
Olgu see kodanikupalk või mõni´veel parem alternatiiv, mille peale keegi pole veel tulnud – sellist päästevesti vajab nii riik kui ka tema kodanikud. Üksikisiku jaoks välistab see vaesuse ja kaotab seega vaesumishirmu koos mõnegi muu reostuskoldega, mis meie ühiskonda vaimselt saastab. Vaesumishirm aga on üks lasterikkuse tõsisemaid piirajaid. Vaesust välistavatele meetmetele ei paista olevat mõistlikku alternatiivi juba praegu, mil soovitus “mine tööle” on pahatihti samaväärne soovitusega “võida loteriiga miljon eurot”. Mida siis veel rääkida tulevikust, kui automatiseerimine ähvardab kaotada suure osa töökohtadest. Uute ametite sünkroonsele tekkele ei saa lootma jääda ja seda, millised need ametid võiksid olla, et tea vist Igor Mang ka ennustada.
Mis seal salata – kui kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring Eestis ellu kutsutakse, siis näitab see ühtaegu ka poliitilist tahet olla valmis selleks, et kodanikupalgast kujuneb kogu Euroliitu, et mitte öelda maailma hõlmav reaalsus. Eestil on võimalus liikuda suuremast osast Euroopast sammukese eespool ning olla seeläbi pigem trendikujundajate kui trendi sabas sörkijate hulgas. Rääkimata juba võimalusest viia pilootprojekt läbi põhjanaabritest paremini.
Jääb vaid jõuda selgusele, kuidas sellist päästevesti saab teha ja millise kandevõime oleme sellele suutelised andma. Ning kuidas see kandjat tegelikult mõjutab. Uskuda võib ju mida iganes, kuid miski ei asenda alasti tõde ja reaalsetele numbritele otsavaatamist.
Tänan kaasalgatajaid, allkirjastajaid ja lähemaid kaasvõitlejaid, kes aitasid algatusel levida. Olulise osa sellest tänust saab aga ka Mart Nutt, kellega hiljaaegu hüvasti jätsime. Ta ei olnud küll kodanikupalga teemaga kuidagipidi seotud ega väljendanud ses suhtes mingeid seisukohti. Ometi sõnastas just tema kõige selgemalt ja tabavamalt peamise põhjuse, miks üldse kodanikupalga küsimusele pühenduda ja mida sealjuures silmas pidada, öeldes kaks aastat tagasi inimarengu aruande arutelul:
“Eesti põhiseaduse preambulis on seatud Eesti Vabariigi ülesandeks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. Just see on Eesti Vabariigi olemasolu mõte. Kõik muu – ränne, lõimimine, majanduskasv, heaolu, sotsiaalkindlustus ja palju muud – on selle ülesande täitmise vahendid ja peavad olema allutatud sellele eesmärgile.”
Nii see on. Põhiseadus kohustab, kuid ei kirjuta ette, millised (mis maailmavaatest kantud jne) peavad olema või tohivad olla selle kohustuse täitmiseks kasutatavad lahendused heaolu ja sotsiaalkindlustuse valdkonnas ja millised mitte. Tähtis on see, et meil oleks põhjust vähemalt eeldada selle lahenduse allutatavust Eesti riigi põhiseaduslikele eesmärkidele.