Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Kodanikupalk kui päästevahend Ukraina jaoks–üllatusidee, mis tõstab ka kodanikualgatuse tähtsust
Sama tekst blogilehel
Idee on lühidalt järgmine. Ukraina vajab sõjahaavadest taastumiseks niikuinii rahvusvahelist abi, kuid sel juhul võiks kasutada tingimusteta põhisissetuleku ideed. See mitte ainult ei aitaks Ukraina inimestel sõda ja riigi majanduse kahjusid üle elada, vaid oleks ka kõigi aegade esimene üleriigiline ja esimene rahvusvaheliselt korraldatud UBI piloot. Ja võib-olla ka esimene selline pilootprojekt, mida rahastatakse osaliselt sõjasüüdlase külmutatud varadest, nagu soovitasid kaks prominentset autorit USAst ja Ukrainast.

See võimalus suurendab ka Euroopa kodanikualgatuse "Tingimusteta põhisissetulekud kogu ELis" (https://sign.eci-ubi.eu) tähtsust, kuna Ukraina on hiljuti väljendanud oma valmisolekut Euroopa Liitu astuda. Kuigi selliste sotsiaalpoliitika reformide läbiviimine ei ole EL-i pädevuses, saab Brüssel siiski välja töötada mingisuguse "üldise raamistiku" ja anda protsessile niimoodi alguse. Sellist raamistikku võib vaja minna mitmel põhjusel, kuna riiklikke UBI-sid korraga kasutusele ei võeta ja - kes teab - võib-olla tervitame Ukrainat uue liikmesriigina, kus UBI on juba kasutusele võetud.

Parandage mind, aga ma usun, et rahvusvahelise abiprogrammi raames pilootprojekti läbiviimisel ei tohiks ELil tekkida "pädevusprobleeme".

Seoses rahastamisega on üks silmapaistev ja väga üllatav idee.

2. märtsil tegid Rahvusvahelise Valuutafondi endine peaökonomist Simon Johnson ja Ukraina presidendi majandusnõunik Oleg Ustenko oma ühises artiklis Politico veebilehel ettepaneku, et USA ja tema liitlased peaksid looma uue globaalse fondi, et tagada Ukraina kodanike stabiilne majanduslik ellujäämine nii kodu- kui välismaal, pidades silmas kasvavaid põgenikevoogusid ja suurenevat survet mõjutatud riikide eelarvetele.

"Euroopa Liidu riikide ja nende kodanike suuremeelsus on olnud hämmastav ning inimesed üle maailma saadavad annetusi. Abiks on ka Euroopa Liidus pikemaajalise viibimise õiguse andmine," kirjutavad Johnson ja Ustenko. "Aga kui invasioon jätkub, tähendab see pikaajalist võitlust inimeste ellujäämise nimel, mida tuleb korralikult ja jätkusuutlikult rahastada.

Johnsoni ja Ustenko sõnul on Ukrainas head tehnilised tingimused riiklike rahaülekannete tegemiseks kõigile kodanikele ning enamikul neist on Internetis lihtne juurdepääs oma rahale, olenemata sellest, kas nad elavad sõjatsoonis või mitte – ja seetõttu võiks seda riiki pidada riigiks. valmis maksma UBI iga kodaniku eest.

Ja nagu autorid märgivad, on õnneks ka rahastusallikas kergesti kättesaadav: sadade miljardite dollarite väärtuses Venemaa avalik- ja eravara, mis on praegu külmutatud, kuid mida saab kasutada kasutatavateks ressurssideks. Nende varade tulevik on praegu ebakindel, kuid autorid hindavad selle rahastamisallika potentsiaali suurusjärgus 300 miljardit dollarit. Ainuüksi Venemaa keskpanga reservide kogumaht on hinnanguliselt umbes 630 miljardit dollarit, millest üle poole on sanktsioonide tõttu külmutatud. Lisanduvad president Putini sugulaste ja oligarhide varad.

Fondi asutaksid USA, EL, Ühendkuningriik ja teised potentsiaalsed vastaspooled algväärtusega 200 miljardit dollarit (ligi 182 miljardit eurot) ning ühinevad osapooled ostaksid fondilt võlakirju. Kui hakata raha maksma ainult kodumaalt põgenenud ukrainlastele, jätkuks see kolmeks kuni neljaks aastaks, eeldades, et igale inimesele makstakse suurusjärgus 50 dollarit päevas (umbes 45,50 eurot). Kui see hõlmaks kõiki ukrainlasi, peaks fond loomulikult olema palju suurem. Noh, 18 250 dollarit inimese kohta ja 821,25 miljardit dollarit riigi kohta aastas…

Vabandan, kui eksin, kuid teatud tingimustel võivad kulud tegelikult olla väiksemad, kui esialgu arvati.

Eurodesse ümber arvutades saaksime iga Ukraina kodaniku kohta 1384 eurot kuus. Sõjaolukorda arvestades ei tundu väga õiglane seda liiga heldeks nimetada. Kuid nagu autorid kinnitavad, on need esialgsed arvud, mida tuleb arvesse võtta. Kuna üks autoritest on ameeriklane, siis tundub, et võib-olla lähtub see tema kodumaa standarditest ja hinnatasemest – kes teab, võib-olla just seetõttu, et nii saab iga ameeriklane paremini aru ukrainlastele kavandatavast materiaalse abi mahust.

Kahtlemata oleks mõistlikum võtta arvesse elukallidust Ukrainas ja selle põgenikke vastuvõtvates riikides. Ostujõu poolest võrdub see 1384 eurot USA-s 365 euroga Ukrainas, mis on siiski oluliselt kõrgem nende miinimumpalgast (praegu 6000 grivnat ehk 187,38 eurot).

Paar aastat tagasi oleme Eesti aktivistidega soovitanud, et meie riigis peaks UBI sõltumata kodaniku vanusest olema vähemalt võrdne keskmise normkuluga ühe lapse kohta kuus, mis praegu on umbes 400 eurot (näiteks a. kahe täiskasvanu ja kolme lapsega pere saaks siis kokku 2000 eurot kuus, millele lisandub töötasu ja muud sissetulekud). Elamiskulude poolest oleks samaväärne Ukrainas umbes 156 eurot kuus. Kuna me ei tea Ukraina standardkulusid ühe lapse kohta, siis võib vaid oletada, et need on "proportsionaalsed" üldise hinnatasemega.

Slovakkia elamiskulud on Ukraina põgenike tavapärastest sihtriikidest kõrgeim ja Eesti oma on sellega peaaegu võrdne. Seega võiks olla variant, et kui iga lääneriikides, Skandinaavias ja Soomes majutatud Ukraina põgenik (kaasa arvatud laps) saab "Lääne summa" (1384 eur), siis naaberriikide või Balti riikide võõrustajatele makstakse 400 eurot (437). dollarit) kuus ning riiki jäänud 156 eurot (171 dollarit) kuus, sõltumata vanusest ja sissetulekust. Pole kahtlust, et selline lähenemine tagab fondi pikema eluea.

Johnson ja Ustenko ei kasuta oma artiklis märksõna "pilootprojekt", kuid pole kahtlustki, et kui nende ettepanek esialgu pilootvormis ellu viia, on kasu universaalne. Kõige mõttekam oleks, kui UBI mudelit oleks piloodi käigus rakendatud nii, nagu see päriselus olema peaks. Esmalt tuleb koostöös Ukraina võimudega selgitada, millistest traditsioonilistest sotsiaaltoetustest tuleks nende koondamise tõttu loobuda ning millise tulumaksu või võimaliku täiendava solidaarsusmaksu summaga võiks UBI-le tehtud kulutused katta.

Autorite pakutud fondil on antud juhul mõnevõrra erinev roll kui lihtsalt inimestele raha maksmine. Fond on siis eelkõige vahend pilootprojekti käivitamiseks ja selle tõrgeteta toimimise tagamiseks. Inimesed saavad raha, aga see tuleb maksudest fondi tagasi. Kui ei piisa, on olenevalt olukorrast kaks võimalust: kas korrigeerida tulumaksu / täiendavat solidaarsusmaksu määra vajalikul määral või nentida, et ainult maksudele lootma jäädes muudaks maksumäärad ebamõistlikult kõrgeks.

Sel juhul on tegelik sissemakse fondi maksukahjumi summa. Lisaks muidugi Ukraina sõjapõgenikele välismaal ellujäämiseks makstud raha. Ma pole kindel, kas seegi tuleb maksudega katta, kuid on vaja vältida survet asukohariikide sotsiaalsüsteemidele ja julgustada pagulasi keelduma kuritahtlikest "tööpakkumistest", mille suhtes nad on haavatavamad. Eesti meedia vahendusel on teada vähemalt üks skandaalne juhtum, kus Saksamaal tegutsev seksiäri (omanikuks väidetavalt vene keelt kõnelev Eestist pärit naine) korraldas Ukraina sõjapõgenike seas värbamiskampaania.

Igatahes tuleb Johnsoni ja Ustenko "3/2 algatust" tervitada. Selle rakendamine "tabab mitu kärbest ühe hoobiga". Sõjast kahjustatud majandusel aidatakse jalule seista üksikisikute kaudu, mis on UBI loogika. Inimeste vee peal püsimise tagamine loob omakorda stabiilse sissetulekubaasi ärisektorile, mis pakub olulisi tooteid ja teenuseid. Samas, kui kogu protsessi ka jälgitakse ja vajadusel korrigeeritakse, saame globaalse tähtsusega kogemusi.

P.S. Ma pole majandusekspert, kuid loodan, et nõustute Eesti ringhäälingulegendi Valdo Pandiga, kellele on omistatud sõnad: "Selleks, et toidust rääkida, ei pea olema kokk. ”.