7. oktoobril 2022 sai Tartus alguse Roheliste Tulevikuplaani konverentsisari. Sõna said kohalikud eksperdid ning külalisesinejad Soome ja Saksamaa Rohelistest. Päeva esimene osa keskendus kodanikupalgale ja selle katsetele Soomes ja teistes riikides. Päeva teine pool möödus ühiselt unistuste töökohta luues. Ürituse lõpuks selgus vastus paljusid huvitavale küsimusele: kas kodanikupalk ei võta inimestelt motivatsiooni tööl käia ja palka teenida?
Vasakult: Karl Aaron Adson, Johanna Maria Tõugu, Gerd Eston, Simo Raittila, Jaanus Nurmoja
Mis on kodanikupalk?
Teisisõnu tuntud ka kui tingimusteta põhielatis (ingl k. unconditional basic income) on tavapärase sotsiaaltoetuste süsteemi alternatiiv, mille puhul makstakse kõigile kodanikele riigi poolt regulaarselt põhivajadusi katvat maksuvaba toetust.
Päeva avas Roheliste kaasjuht Johanna Maria Tõugu, kes tervitas kõiki kohalolijaid ning tutvustas lühidalt Recovery Tour’i üritustesarja.
Seejärel sai sõna Simo Raittila (Roheline Mõttekoda Visio, Helsinki Ülikool), kes avas kodanikupalga teemat Soomes läbi viidud uuringu põhjal. Raittilal on olnud võimalus isiklikult osaleda kodanikupalga uuringus, kus kahe aasta jooksul maksti testgrupile igakuiselt 530€ kodanikupalka ning kontrollgrupile toetust ei makstud. Selle uuringu tulemused näitavad Raittila sõnul, et kodanikupalgal on töötute sihtgrupis positiivne mõju. Näiteks oli näha, et osalejate motivatsioon aktiivselt tööturul osaleda ei kahanenud baaselatise tõttu.
Kust leida baaselatise jaoks raha?
Kodanikupalga maksmiseks on Raittila sõnul võimalik raha leida erinevatest kanalitest. Üheks võimaluseks on maksusüsteemi uuendamine. Näiteks on võimalik kodanikupalga kasutusse võtmisel kaotada maksusoodustused – selle raha saab suunata kodanikupalga eelarvesse.
Teine variant on rakendada keskkonnamaksusid. See ei ole Raittila sõnul kõige parem variant seetõttu, et tegemist on ajutise lahendusega. Keskkonnamaksusid saab rakendada näiteks heitgaaside tekitamise või muu reostamise eest. Eeldusel, et liigume aina puhtamate tehnoloogiate suunas, on seda tüüpi maksutulu ajas vähenev ja saab millalgi otsa.
Kolmas allikas on säästetud raha praeguste toetuste pealt. Kodanikupalk asendaks paljud hetkel käigus olevad toetused, seega ei peaks neid toetusi enam maksma. Tänased toetuste saajad sellest vaesemaks ei jää, sest kodanikupalk on mõeldud nende peamiste vajaduste katmiseks.
Üks Raittila poolt välja toodud võit on veel see, et Töötukassa saab oma ressursse palju paremini kasutada, kui selle ülesannete seast kaob tööturahade määramine ja maksmine. Vahendid oleks võimalik suunata paremasse teenusesse tööotsijatele ja täiendõppuritele.
Kodanikupalk ja kriisid
Järgmisena võttis video vahendusel sõna Saksamaa Roheliste esindaja Hannes Mehrer. Tema lähenes kodanikupalgale veidi teises võtmes, tuues välja selle võimalused kriisiolukordades lahenduste leidmiseks. Mehrer meenutas kolme viimatist ja ka praegu kestvat kriisi, milleks on koroonakriis, Venemaa sissetung Ukrainasse ja selle tagajärjel tekkinud energiakriis. Kõik need sündmused on kliimakriisi tõsised sümptomid.
Kui kodanikupalga allikad oleks fossiilkütuste maksustamine (nt. süsinikuheite, loodusressursside kasutamise eest), siis oleks kõrgemini maksustatud rikkam osa ühiskonnast. Sellest maksutulust makstav kodanikupalk läheks jagamisele kõigile, aidates vaesemat osa ühiskonnast. Kodanikupalk on seega kriisis stabiliseeriva mõjuga.
Mehrer tõi ka välja, et inimesed, kes on toimetulekuga hädas, ei jõua pöörata palju tähelepanu keskkonnale. Keskkonnast saame kõik hakata hoolima siis, kui meie baasvajadused on rahuldatud ning kodanikupalk saab siinkohal käitumist positiivselt mõjutada.
Paneelarutelu – kodanikupalk
Paneelaruteluks astusid lavale Jaanus Nurmoja, Simo Raittila, Johanna Maria Tõugu ja Karl Aaron Adson. Vestlust modereeris Gerd Eston.
Paneelarutelu sai alguse kodanikupalga teemal. Selle liikumise eestvedaja Eestis, Jaanus Nurmoja, tõstis esile veel ühe seose keskkonna ja baaselatise vahel: “Kodanikupalk on oma olemuselt roheline, sest aitab vähendada administratiivkoormust ja bürokraatiat, mis hetkel paljude erinevate toetustega tegelemisel tekib. Selliselt vähendab kodanikupalk reostust.”
Edasi liikus arutelu sellele, kust on riigil võimalik kodanikupalga jaoks raha leida. Karl Aaron Adson, Tartu linnavolikogu liige ja Progressiivse Liikumise juht, tõi välja, et Eesti on üks väheseid riike, kus ei ole automaksu ega progressiivset maksusüsteemi. Johanna Maria Tõugu täiendas veel, et Eestis on tegelikult ruumi erinevate maksude jaoks, mis õigele sihtgrupile suunates aitaksid luua võrdsemat ühiskonda.
Kui tuli juttu baaselatise muutumisest ajas, nõustusid Adson ja Nurmoja, et kodanikupalk tuleks indekseerida inflatsiooni järgi, et see ajas väärtust ei kaotaks.
Ühiselt jõuti ka selleni, et kodanikupalga eduka toimimise aluseks on rahva head teadmised rahast. Tänasel päeval ei ole see teema osa kooliharidusest, kuid muude haridussüsteemi murede kõrval leiti, et finantsteadmiste õpetamine ei pea koheselt olema koolide ülesanne.
Alternatiivina jäi panelistidele meeldima idee sellest, kuidas Raittila sõnul on Soomes pakutud välja idee lapsi rahateemadel praktikaga õpetada. Seda tehtaks nõnda, et teatud vanusesse jõudes hakkaks riik lasterahadest osa lapse isiklikule kontole kandma. Mingil hetkel võiks ka kogu toetus otse lapse enda kontole laekuda. Sellisel viisil oleks juba teismeeas võimalik harjutada rahaga ümberkäimist.
Et kõiki probleeme kodanikupalk ei lahenda, on selge. Raittila ütles selle kohta: “Ei ole kasulik püüda kõiki probleeme ühe vahendiga parandada.”
Vastuseks skeptikutele, kes kahtlevad, kas kodanikupalka on mõtet maksta ka elu ratashammaste vahele jäänud inimestele, ütles Adson: “Kui tahame rääkida õiglusest, ei tohi me keskenduda sellele, mis olukorras inimene on, vaid sellele, kuidas ta sinna jõudis.”
Ka paneeli teised osalejad nõustusid, et sellises olukorras tuleb muuta süsteeme, mis inimesi allakäigu teekonnale on suunanud.
Unistuste töö – mõtteharjutus
Kui oleme vabad ja saame teha mida iganes soovime, siis kas me ei tööta enam üldse? Või hakkame töötama senisest teisiti? Sellised küsimused esitas publikule Tuula Raidna Eestimaa Rohelistest. Seejärel tuli publikul ühiselt välja mõelda, milline on nende unelmate töö.
Osalejad pidasid oluliseks üsna sarnaseid väärtuseid. Näiteks soovisid enamus, et nende tööl oleks mõte ja töö pakuks neile eneseteostuvõimalust. Oluliseks peeti õiglast tasu, töö- ja eraelu tasakaalustamise võimalust, paindlikkust tööaja ja -koha suhtes, organisatsiooni eetilisust, vaheldust, rõõmutunnet tööl, loomingulisust, turvalist ja positiivset töökeskkonda. Samuti peeti oluliseks võimalust ise otsuseid teha, igapäevaselt areneda ja töö kõrval end täiendada.
Johanna Maria Tõugu võttis teema kokku selliselt: “Tööandja ei saa töötajatest häid ideid välja pigistada nagu mahla sidrunist – tööandja peab looma keskkonna, kus töötajad saavad oma lennukaid mõtteid ise jagada.”
Tuula Raidna andis kaasa veel mõtte: “Meil on võimalik muuta seda, kuidas meie juhid mõtlevad ja tegutsevad. Mõnikord ei ole keegi neile töötajate muresid kõva häälega välja öelnud. Meil on vaja julgust, et küsida seda, mis teeb tööst meile meeldiva töö.”
Kodanikupalk ja unistuste töö
Seega, mis mõtteid tekitab päris alguses esitatud küsimus? Tänased arutelud jõudsid avastuseni, et kuigi palju räägiti kodanikupalgast, siis unistuste töö ülesannet lahendades ei tulnud kellelegi pähe öelda, et nad unistavad täielikult töövabast elust.
Kuigi selliseid inimesi kindlasti leidub, siis suur osa meist ei jaksa üle mõne nädala jõude olla. Kui vajalik energia on taastatud, tekib vaikselt ikka tegutsemistahe.
Tänane konverents ei anna põhjust arvata, et kodanikupalga kasutuselevõtt tooks endaga kaasa massilise töötute arvu tõusu. Küll aga tagaks see paljudele turvatunde ja aitaks säilitada väärika toimetuleku keerulistel perioodidel.
