Bränd või kodanikupalk?
ID
358
Bränd või kodanikupalk?
Vaadates seda rohelist kämbut, mis sündis Eesti Disainimeeskonna pooleaastase palehigis töö tulemusel Eestit esindama, tabasin end ühtäkki mõttelt: kui katsetamise vooru mitte arvestada, siis kas ei läheks umbes sama palju (või vähemgi) maksma kodanikupalga teostatavuse ja mõju uuring, mille läbiviimise toetuseks rahvaalgatus.ee portaalis viimaseid päevi allkirju korjatakse?

Ilmunud ka Virumaa Teatajas 19. jaanuaril 2017

“Brändrahn” igatahes töötab. Ta on koomiline ning vähemalt tuntuks sai tänu sellele hoobilt! Jälgides lõõpimist sotsiaalmeedias ja jättes kõrvale kõik muu tekib kohe paralleel Rakvere reklaamlogoga, mis ilmus avalikkuse ette 2004. aasta kevadel. Piltlikult ja mõneti liialdatult öeldes tegi selle tollal tuntuks “Ärapanija” (muide, linn ei unustanud neile selle eest ka tänu avaldada!).

Ent neil kahel juhtumil on üks oluline erinevus Rakvere logo kasuks. Nimelt see, et tal on ka tunnuslause. Sõnapaar “väge täis” mõjus tähtsamana kui asja visuaalne külg ning selle tõlkimiseks polnud tarvis vaeva näha. See väljendas otseselt sisu, mis oli juba olemas ning veelgi võimsamalt tulemas. Rohelisel asjandusel "tööriistakastis" tunnuslauset pole ja mis seal salata – tervet Eestit ühe sõnapaari või viguriga ei iseloomusta.

See oli ka põhjus, miks pakkusin eelmisel, luhtunuks kuulutatud märgiotsingul kaasa lüües välja nö kontseptuaalse koondpildi kolme tunnuslausega. Märgiks olnuks selline pilt tervikuna liialt suur ja kirju (lennuka rukkilille kujund oli ses mõttes leidlikum), kuid pildi detailide põhjal võinuks nutikas disainer luua kolm erinevat märki eri kasutamisjuhtumiteks.

eestimark_kolm_omadust_2_eteestimark_kolm_omadust_1Reaktsioonidest vastsele Eesti brändile aga äratas mu tähelepanu ühes Facebooki märkmes öeldu. Sakala reporter Marek Tiits lausub nii: “Tööriistakast ei muuda fakti, et meid on vaid 1,3 miljonit ja me ei suuda endiselt saavutada ühiskondlikku ega poliitilist konsensust kõige elementaarsemates küsimustes, mis võiks päädida kas või sellega, et vastikult suur osa meie lastest ei elaks vaesuses või vaesusriskis.”

Kas ei võiks selleks konsensuseks olla kodanikupalk, mis oma olemuselt on mitte lihtsalt vaesuse ja vaesuseriski, vaid vaesumishirmu kaotaja ning muudab olematuks vajaduse haarata ellujäämiseks iga ettejuhtuva õlekõrre järele ja sellest kramplikult kinni hoida?

Kodanikupalga võimalike mõjude üle võib arutleda lõputult, kuid põhjalik ja professionaalsel tasemel uuring koos katsetamisega tooks selguse, kas ta tegelikult nii toimib, nagu pooldajad või ka vastased ette kujutavad, kui suur ta saaks Eestis olla ning kuidas seda oleks võimalik rahastada. Või millised võiksid olla alternatiivid.  Just sellist uuringut (mitte kodanikupalga kehtestamist!) taotleb ka algatus “Tingimusteta põhisissetuleku (kodanikupalga) teostatavuse ja mõju uurimisest Eestis”. Milleks vaadata passiivselt pealt Soomes ja mujal toimuvaid eksperimente, kui meil on võimalik paremini teha ja seeläbi avaldada arenevale trendile omapoolset mõju?

Veel on jäänud loetud päevad anda algatusele toetusallkirju. Vastupidiselt samasisulisele Euroopa kampaaniale talvel 2013/2014 on allkirjastamine tundunud suhteliselt loid, kuid tõehetkel on tihti kombeks koita viimastel tundidel. Neile, kes ei saa digiallkirja anda, on loodud pabervormid. Vajalikud lingid ja juhised on algatuse veebilehel http://2017.kodanikupalk.ee

Kui 1000 allkirja täis saab, jõuab kodanikupalga teema Toompea töölaudadele – kollektiivne pöördumine esitatakse riigikogu juhatusele ja kui sellega on kõik korras, siis võetakse menetlusse ka. Pole vist liialdus, kui väidan, et sellisel tasemel diskussiooni käigus võidakse soovi korral jõuda ühiskondliku leppeni mõneski küsimuses. Alustades näiteks sellest, millisest kuusissetulekust alates on tänases Eestis, tänase hinnataseme ja SKP juures põhjust rääkida väärikast - mitte küll jõukast, kuid sotsiaalset aktiivsust ja loomingulisust võimaldavast elust. Mida peaks üldse 21. sajandi ühiskonnas lugema põhivajadusteks? Ning kujundite keeles väljendudes – kas uppumist välistav päästevest igaühe seljas oleks kuidagi ebaõiglane nende vettekukkunute suhtes, kes ujuda oskavad ja niikuinii kiiremini kaldale jõuavad?

Leidke üks põhjus, miks ei peaks riik pidama vajalikuks taolise konsensuse otsingut, kui “brändrahnu” saamiseks kõlbas kulutada 200 tuhat eurot.