Kodanikupalga TEATAJA

Pealkiri
Ostukeeld on seksiärile ohutu, kui just kodanikupalka ei kaasne
Sama tekst blogilehel

Kui lugesin seksiärist Tallinnas Kalamajas ning prostituutide selgitusi, et materiaalsed vajadused kaalusid töö vastikuse üle, siis meenus kohe esiteks üks “vaata-mind-elukunstnik”, kes õpetas Aivar Mäega seotud skandaali aegu ahistamisohvreid õigesti elama, teiseks aga asjaolu, et osade inimeste meelest on kodanikupalga idee ebamoraalne, kuna näeb ette, et inimesed saaksid raha ka “niisama”, mitte ainult töökoha või äri kaudu.


21-aastane naine, kes teismelisena oli ise pidanud prostituudiametit, pani oma äri püsti ja värbas tööle haavatavas seisus sookaaslasi. Artiklis tsiteeriti prostituute: “Olin rase ja iga teenitud euro oli oluline.” „See kõik oli alandav ja vastik! Aga materiaalsed vajadused kaalusid üles isikliku alanduse ja ebamugavuse.“


Kas siin pole juhtumisi tegu musternäidisega kõrge moraaliga vastutustundlikest inimestest, keda kodanikupalga oponendid võiksid teistele eeskujuks tuua? Selle asemel, et nukralt nurgas istuda ja oodata riigilt mingeid almuseid, leiavad nad endale jõukohase tegevuse, mis ka sisse toob ning peret toita võimaldab, olgu see siis firma loomine või sinna tööle minek. Kes siis veel kui mitte nemad võivad enda iseloomustamiseks tsiteerida eespool mainutud elukunstnikku: “Ma ei karda ühtegi tööd ning võtan meeleldi vastu erinevaid väljakutseid”!


Kõike seda eeskujulikku ja ilusat püüavad aga ära rikkuda kodanikupalga eestkõnelejad oma õõnestustegevusega ja seda kogu Euroopas. Ilmekas näide asub aadressil sign.eci-ubi.eu , kus kogutakse kuni jõuludeni allkirju selleks, et Brüssel paneks tingimusteta põhisissetuleku kasutuselevõtu lumepalli ülle Euroopa Liidu veerema.


Kui see õnnestub, siis ei taha keegi enam prostituudina tööle minna, olemasolevad lasevad jalga ega varjagi oma tänamatust äsjase tööandja vastu! Tõsi, see võib olla veidi liialdatud.  Eks neid ole ju ka, kelle jaoks prostituudi amet on hoopis huvitav, kellest mõnigi võtab ehk oma kundede suhtes “vaatleja” hoiaku ja nende hulgas leidub koguni mõni “Belle de Jour”*? Aga paljukest selliseid leiab.



Muidugi, me ei saa mööda vaadata ka inimkaubanduse ohvritest – nende kupeldajatel Eestis ei jää muud üle kui palvetada, et Venemaal, Ukrainas ja Moldovas ei jõutaks eales kodanikupalga rakendamiseni. Inimesed hakkavad seda saades ju pirtsutama, muutuvad valivateks ja valvsateks, ei võta enam igat “väljakutset” vastu´ning “komandeering” Euroopa Liitu ka ei peibuta.


Hiljaaegu andsid endast teada veel ühed õõnestajad. MTÜ Eluliin seisab selle eest, et seksiostmine kriminaliseeritaks täiel määral ning nad tegid Justiitsministeeriumile ka vastava ettepaneku. Aga olge rahulikud – vähemalt niikaua, kui neist pole saanud kaasvõitlejaid kodanikupalga senistele eestkõnelejatele, on nende tegevus siiski üsna ohutu. Kui nad oma tahtmise saavad, siis see küll kärbib kõnealuse ettevõtlussektori tiibu, kuid väljasuremisohtu siiski ei aseta. Selge see, et seksiostmise kriminaliseerimine teeb seksimüüjast tugevama poole ja kui klient korralikult ei käitu, siis hoidku oma nahk. Aga see ei võta ära peamist – majanduslikku motivatsiooni seksimüügiga tegelema hakkamiseks.


Kodanikupalk seevastu tugevdab positsiooni mistahes töövõtjal, muudab ta tööandjaga võrdväärseks osaliseks tööturul. Kui saadakse kaubale, siis saadakse kaubale ja kui ei, siis minnakse laiali, kui minnakse (teineteisest) kaarega mööda, siis minnakse - ja elu läheb edasi. Töökoha saamine pole enam päästerõngas, vaid väärikas tõusmine pardale. Ka pardalt lendamine on väärikas, ilma hirmuta. Päästevestiga inimene säilitab rahu ja teeb läbikaalutud valikuid. Vees ligunemine muutub pikapeale tüütuks, kuid päästerõngast ei ole enam vaja.


Tööandjad, kelle edu on seni olnud rajatud päästerõngast vajavatele kaaskodanikele, peavad kodanikupalga kehtides oma olemasolu otstarbekuse üle tõsiselt järele mõtlema.


________________


* Belle de Jour –


1) Joseph Kesseli novell (1928) ja selle ainetel tehtud film (1967), mille naispeategelane osutab seksiteenuseid päevasel ajal, mil mees tööl on


2) mainitud novellist varjunimeidee saanud kirjanik ja blogipidaja, pärisnimega Brooke Magnanti, kes pidas oma doktorantuuri aegu Londonis lõbutüdruku ametit ning kirjeldas seda elu ja oma kliente blogis, mille nimi oli samuti Belle de Jour. Üks selle põhjal välja antud raamatutest on ilmunud ka eesti keeles (“Londoni lõbutüdruku intiimseiklused”, Pegasus 2006)